Eneseanalüüs

Unistamine ja eesmärgid - need kaks lihtsat märksõna, kuid samas nii suure tähendusega. Tihti peale jäävad need unistused mõteteks meie peas, sest ei oska, ei taha või ei saa neid kuidagi ümber sõnastada või vormistada eesmärgiks kui selliseks.

Unistuste all mõtlen ikka selliseid reaalsus piirides olevaid asju. Ma usun, et iga inimene on kord unistanud lotovõidust, uhkest majast, kallist autost ning hästi tasuvast töökohast. Kui esimene nendest valikudest oleks eesmärgina seades kõige raskem saavutada, siis kolme järgnevat annaks ehk küll suure töö tegemisega välja teenida. Mida mina aga hetkel mõtlen unistuste ja unistamise all, ongi see miski, mis teeb meid õnnelikuks. Mille nimel iga päev pingutada, et olla veel parem. See miski, mida tehes, tunned, et oled väga palju endast andnud, kuid veel rohkem tagasi saanud. See mis annab jõudu ja energiat edasi tegutseda. Kindlasti on neid rohkem kui üks. Erinevatel hetkedel on üks olulisem kui teine. 

Selleks, et jõuda eesmärgini, tuleb teha endaga tööd. Mõelda, küsida endalt küsimusi, kuidas jõuda selle unistuseni, mis on see esimene väike samm, mida saan juba täna selle poole teha. Mis kõige olulisem, see tuleb kirja panna. Iga unistus muutub reaalsemaks siis, kui ta on paberile jõudnud. Muidugi ei lõppe sellega uued eesmärgid ja uued väljakutsed iseendale. Väga tähtis on see, et sellel teekonnal ei tohi ära unustada, miks sa seda teed ja kuhu sa jõuda oled soovinud. Kindlasti tuleb motivatsiooni languseid ja tunnet, et äkki see pole ikka päris see. Siis eriti nendel hetkedel peame mõtlema ja uuesti unistama. Minema oma mõtetes tagasi algusesse, kus kõik tundus veel keerulisem. Nüüd tuleb vaid ikka edasi püüelda ja täita oma unistused. 


Väike motivatsiooni kiri iseendale ei tee ka paha sellel teekonnal. Üks selline kiri, mida ikka ja jälle nendel rasketel hetkedel kuskilt sahtli põhjast välja otsida ja uuesti lugeda. Ehk hoida ennast teel ja mitte sellest kõrvale kalduda. Kuigi elu teeb oma keerdkäigud ise, siis on meil endil nende juhtimiseks antud päris palju võimalusi, et need oleks võimalikult valutud ja võib-olla ka annaksid omamoodi tõuke edasi liikumiseks. 

Aeg

Paratamatult on kätte jõudnud järgmine aasta ning viimasest kirjutamisest on möödas väga palju aega. Kindel on see, et enam ei otsi ma vabandusi, miks ma vahepeal kirjutanud pole. Ju polnud lihtsalt parasjagu õige aeg. 

Arvan, et kirjutama peaks siiski mingi emotsiooni pealt, siis on hiljem hea lugeda ja näha ka tavaliste sõnade taga mingit mõtet ja lugu, mida meenutada. Tegelikult kirjutangi ju vaid endale, et öeldut uuesti üle analüüsida.

Tulin siia mõttega, et kirjutada oma mõtetest ja tunnetest seoses viimase aastaga. Väga palju on minu elus juhtunud ja muutunud. Kõige rohkem mina ise. Väga palju unistusi on teoks saanud, kuid väga palju on veel täitmata. Peaaegu täpselt aasta tagasi leidsin enda teise poole, kaaslase, sõbra ja suure armastuse. Pool aastat tagasi jätsin oma senise elu Eestis ning kolisin Norra. See otsus ei sündinud üleöö ning ei olnud minu jaoks kerge. Sel hetkel tundsin, et vajan enda ellu kõike uut, mida polnud veel näinud ega kogenud. Hetkel seda siin kirjutades, tean, et seda uut ma ka sain. Kas aga sellisel moel nagu olin lootnud ja unistanud, kindlasti mitte. Nüüd saan vaid edasi tuleviku suunas vaadata ja võtta seda kui järgmist õppetundi oma elus. 

Selle aja jooksul on väga palju mõtteid minust läbi käinud. Alati jõuan ma oma mõtete ja plaanidega ühte punkti. Mul on alati olnud elus eesmärk kuhugi jõuda. Mulle meeldib tohutult planeerida ja organiseerida. Samas tuleb ette ka selliseid olukordi, kus ma lasen asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda. Ja ma ei usu, et see minust halvema inimese teeb. Ikka veel olen ma elus selles punktis, kus ma otsin ja tahan midagi leida. Alati on midagi veel puudu, mille nimel püüelda. Kuid kui vahepeal olla kõigest tavapärasest eemal ja astuda sellelt otsimise-leidmise karussellilt maha, siis vaatad kõike hoopis teise pilguga. Kõik, mis varem tundus loomulik, tavaline ja harjumuspärane on omandanud nüüd hoopis teise tähenduse. Olen lihtsalt aru saanud kui paljud väikesed asjad minu jaoks olulised on. Sellised asjad, mis on minu jaoks alati olemas ja mida pole vaja mul ikka ja jälle otsida.

Üks suur eesmärk, mis on olnud mul pikka aega, on leida see enda õige asi, mida teha. See, et ma uuesti kooli tahan minna, on mul teada olnud alates sellest ajast kui ma ülikooli astusin ja selle tee pooleli jätsin. Jah, esialgu oli see väga keeruline ja raske, sest ma nii väga tahtsin õppida ning poleks kunagi arvanud, et pooleli jätan. Tänaseks tean, et ma tahan siiani õppida, kuid mul ei ole mõtet õppida õppimise pärast. Nüüdseks on juba 2 aastat möödas sellest, kui ma hakkasin gümnaasiumit lõpetama. Kuigi ma ikka veel tunnen, et see oleks olnud nagu eile. Sellele mõeldes saan aru, kui kiirelt aeg läheb ja kuidas ma lihtsalt oleks nagu seisma jäänud. Olen vahepeal uuesti jälle sirvinud erialasid ning kaalunud erinevaid variante ning ikka jõudnud ringiga sinna, mida ma olen kuskil sisimas alati teadnud. Nüüd on mul endal vaja selgeks teha, kas ma olen surunud need unistused-mõtted sellest erialast teadlikult alla või on see mingi selline hirm, mis ei lase mul teha seda, mida ma tegelikult teha tahaksin. Võibolla pole ma endas siiski 100% kindel ning kui ma kahtlen, siis ei julgegi seda sammu astuda, sest kardan jälle kukkuda. Sellepärast pole ma endale selles suhtes piiranguid seadnud ning ennast fakti ette pannud, et nüüd sellel aastal kindlalt ma kuhugi sisse pean astuma. Võtan endale veel pisut aega ning sean väiksemaid eesmärke, et endas kindlustunne uuesti üles leida. 

Usun, et vahepeal on vajalik lihtsalt olemine ja elul minna lasta nii nagu ta läheb, kuid kontrolli ei tohi kaotada. Ei tohi ära unustada unistamist ja väikeste eesmärkide seadmist, mis aitavad jõuda sinna, kuhu oleme tahtnud. 

Terminaator ''30 aastat valguskiirusel''

Juba detsembris olin nii suures õhinas, kui kuulsin, et Termikal on sellel aastal juubel. Ja veel 30! Võiks öelda, et olen nii Terminaatori kui ka palju teiste Eesti bändide ja muusikute saatel üles kasvanud. Terminaatorini jõudsin uuesti kuskil 5-6 aastat tagasi, tänu oma parimale sõbrannale, kes on Termika suur austaja olnud terve elu. Kuna piletid sai ära ostetud juba mitu kuud varem, oli ootus seda suurem.

Oleme ka varem sõbrannaga Terminaatori kontsertidel käinud ja alati mega rahule jäänud. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma. Kontsert toimus Nordea Kontserdimajas. Ilmselget on Termika kontsertil täiesti mõeldamatu istuda, seega ostsime niiöelda fännipiletid ja seisime täitsa lava ees. Kuna kontsert oli ka ühe vaheajaga, polnud see seismine üldse nii hull, kui ma alguses arvasin. Lõpuks lähed ikkagi kogu ürituse meeleoluga kaasa ja unustad selle täitsa ära. 

Ainuke asi, mis mind häiris, oli see, et osad inimesed ei oska või ei taha teistega arvestada. Elementaarne viisakus oli mõne kaaskuulaja jaoks täiesti võõras teema. Hüpata keset rahvamassi suur kott õlal, endal täiesti ükskõik, kas läheb kellelegi pihta või ei lähe. See on ju loomulik, et kui Termikas on laval, võib tantsida, kaasa laulda, näppu visata jne. Kellele kuidas meeldib, kuid igal asjal on siiski mingi piir. Või häirivadki mind teinekord lihtsalt väga tühised asjad, millele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. 

Kui see väike negatiivne asi siiski kõrvale jätta, oli kontsert mega. Kõigi bändliikmete nägudest oli näha sellist rahulolu ja väge täis tunnet, et nad on midagi suurt saavutanud, mida olid kunagi algusaegadel lootnud. Nüüd oli see nende saavutuste üks tipphetkedest, sest kindlasti ei jää see esimeseks ja viimaseks. 

Töö-töö-töö

Tervelt üle kahe nädala pole juba siia jõudnud. Ja mis muud põhjuseks ole kui see, et aega napib ja tööl käimine on võtnud suure osa ajast. Samas ei saa aga kurta. Tegemist on küll palju, kuid mõnus vaheldus siiski.

Vahelduse all pean silmas seda, et vahepeal olen haaranud ka väikese lisatöö hoopis teisest valdkonnast. Päris võõras see minu jaoks siiski pole, kuid väike kogemus jällegi juures. Mõnikord on hea ennast töösse uputada, siis pole vähemalt sellist tunnet, et ei teegi midagi kasulikku.

Peale selle jõudsin ka vahepeal kinno. Uus Eesti film "Sangarid" on ikka väga heal tasemel. Mulle meeldis, oli väga ajastutruu, põnev ja naljakas. Kes veel näinud pole, siis kindlasti soovitan. 

Märtsis on tööga õnneks natuke rahulikum, siis saab ka muudele asjadele rohkem keskenduda. Plaanis on uuesti trennis käima hakata ja kooli plaane peaks ka tegema. Pole see suvigi nii kaugel ja mingi hetk on vaja otsustada. Hetkel on kõik veel nii lahtine ja segane, mispärast pole ma väga palju sellega tegelenud. Kuigi mingid uued mõtted olen vahepeal saanud. 

Kui nüüd ilmad ka veel rohkem kevade moodi läheks oleks täitsa super, sest motivatsiooni on nii palju, et erinevaid asju teha. Oli seda talve nüüd jälle vaja...

Päev ilma telefonita

Eelmisel nädalal juhtus selline "tore" asi, et minu nutikas Sony otsustas pildi tasku panna, mistõttu olin ma tegelikult 3 päeva ilma telefonita. Kuna kahel päeval kolmest olin ma kodus ja ligipääs internetile oli olemas läbi arvuti, siis olulisemad asjad sai ära vaadatud, tehtud. 

Kõige põnevam päev aga oli minu jaoks reedel (03.02), sest ma läksin päevaks Tallinnasse. Põhimõtteliselt oleks saanud võtta ühe asendus telefoni ka kaasa, aga kuna see minu SIM-kaarti millegi pärast ei tuvastanud, oli minu ainus abivahend käekell. Tõesti sellest oli palju abi, et ajataju täitsa ära ei kaoks. 

Alguses oli see mõte üsna hirmutav, olla terve päeva levist väljas. Asi polnudki võibolla nii väga internetis kui selles, et ma ei saa ka helistada ja keegi ei saa mind kätte kui vaja. Õnneks mõtlesin juba õhtul mitu sammu ette ja võtsin rongi raamatu kaasa, et terve sõidu aja ainult aknast välja ei peaks passima. Kokkuvõttes jõudsin päris mitu peatükki ära lugeda ja sõit läks poole kiiremini kui muidu. Kuna linna läksin töö pärast, siis polnud ka seal probleemi, et vahepeal ei saanud nutikat näppida. Aega lihtsalt polnud selleks. Ühe korra sain aga sõbranna käest ka telefoni laenata, et helistada. Bussi oli hästi naljakas oodata. Reaalselt kõik natuke nooremad ja natuke vanemad kui mina, olid oma nutikates, kui mina samal ajal paaniliselt oma käekella jälgisin, et millal see buss ükskord tuleb. Bussisõit oli üsna tavaline, kuna olin päevast juba niigi väsinud. Ainuke jama mis oli, tekkis sellest, et me ei osanud empsiga kumbki nii mitut sammu ette mõelda. Ja sellepärast pidin ma kuskil 15+ minutit õues ootama, millal ta töö lõpetab, et saaksime koos koju minna. See oli üsna suur piin, kuna õues oli ka üsna külm, kuid õnneks üle elatav. 

Üldiselt see päev täitsa meeldis mulle ja oli omamoodi huvitav. Panin tähele neid väikseid asju, mida võibolla alati ei märka. Sest praegu on kahjuks ikka nii, et igal vabal hetkel vaatame oma telefone. Aga eks see ole igaühe enda teha, kui palju seal oma aega veeta. 

Retseptid: Püreesupp & kodujuustukotletid

Iga päev on üks suur mõistatus, mida süüa teha. Olen siin viimasel ajal erinevates blogides ja foorumites retsepte otsinud, et saaks uusi maitseelamusi ja endal ka põnev katsetada. Mulle tundub, et kunagi, kuskil mõned aastad tagasi polnud söök ja söögitegemine sellised teemad, millest väga räägiti ja millele nii palju tähelepanu pöörati. Teadlikuks saamine ja valikute tegemine, mida ja kui palju süüa, on tulnud pigem viimastel aastatel. Vähemalt seda minu jaoks. Aga mul on selle üle ainult hea meel.

Kui muidu sõin tavalisi kodutoite, valmistoite poest, siis nüüd olen hakanud oma toiduvalikul jälgima teatuid asju. Loomulikult ei tähenda see aga seda, et ma enam neid "tavalisi" kodutoite üldse ei sööks. Minu rõhk on pigem sellel, et teha söök valmis ise täitsa nullist, et mitte kasutada juba valmistooteid. Mida värskem, seda parem. Ja loomulikult ka tervislikum!

Kuna viimasel ajal on kogu lihaisu kuhugi kadunud, siis olengi otsinud just selliseid retsepte, kus pole liha või on seda vähe. Ausalt ei ole ma keeranud veganusku ning pole ka taimetoitlane. Söön nii muna kui kala väga hea meelega. Ilmselt vahel ongi selline periood, kus mingi teatud asi väga ei meeldi või pigem ei sööks seda. 

Selliselt leidsingi ma ühe toreda blogi, kus on väga imelisi retsepte. Ühte nendest ma ka juba olen jõudnud katsetada. Tegin lillkapsapüreesuppi - LINK. Olen varemgi erinevaid püreesuppe teinud, aga see oli kuidagi omapärane, samas oli seda ka ÜLI lihtne teha. Supp oli ise väga kreemine ja lillkapsale omast maitset polnud isegi väga tunda. Kuna mulle meeldib natuke ka vürtsikust lisada, siis lisasin supile veidi Santa Maria Chili Explosion'it. 

Minu katsetus - Lillkapsapüreesupp.

Teiseks katsetuseks leidsin ma väga hea ja maitsva alternatiivi, kuidas teha kotlette. Kui muidu väga liha isu pole, siis vahelduseks ühed ülimaitsvad kotletid sobivad küll. Enne seda retsepti, ma ei teadnudki, et kotlette võib valmistada ka kodujuustust - LINK. Esiteks tahaksin kohe kindlasti ära mainida selle, et need on mitu-mitu korda maitsvamad ja mahlasemad, kui teha tavalisi kotlette. Teiseks on need ka palju tervislikumad. Kindlasti ei saaks ütlemata jätta ka selle, et kodujuustu maitset pole seal tegelikult üldse tunda. Kui see peaks kedagi häirima või kui keegi muidu kodujuustu ei söö. 

Minu katsetus nr2 - Kodujuustukotletid & porgandi-kapsasalat.

Selline teadlik söögitegemine ja söömine, on väga mõnusad ning ei võta ka tegelikult üldse palju aega. Otsin aga edasi uusi põnevaid retsepte, mida pole katsetanud ning ehk varsti mõtlen ka ise midagi maitsvat välja. 

Tegevusetus

Enne seda kui otsustasin õpingud katkestada, ei mõelnud ma väga sellele, et mul hakkab olema väga palju vaba aega. Varem töö ja kool võtsid kogu aja ära, nii et jäi veel puudugi ja pidi une arvelt seda laenama. Muidu mulle meeldib kiire elutempo ja see, et kogu aeg on midagi teha. Mingil hetkel saab sellest aga väga suur rutiinsus ja siis on vaja vaheldust ja puhkust. 

Praegu ongi see aeg kätte jõudnud, kus ma olen saanud nüüd koolist eemal olla juba üle kuu. Viimati tegin viimase eksami eelmise aasta 16.detsemberil. Esimesed paar nädalat olin ka töölt vaba ja siis tunduski kogu olukord nagu puhkusena. Nüüd kui juba tööl tagasi olen, tundub, et tegevusetus on üks kole asi. See tunne, et vaba päeva jooksul pole suutnud mitte kui midagi produktiivset ette võtta. Või lihtsalt olengi terve päeva maha maganud. Siis õhtuks olen ma tavaliselt topelt aktiivne ja otsin endale võimalikult palju tegevust, et kogu päev siiski tasa teha. 

Täpselt see sama tunne ajendas, mind ka siia kirjutama tulema. Mitte, et see blogi pidamine üks kõige kasulikum ja produktiivsem tegevus oleks. Lihtsalt hetkel tunnen, et see aitab mul endas paremini selgusele jõuda. Eks sel ole ka oma positiivseid külgi. 

Ma olen tuhninud täiesti lootusetult netis ja otsinud mingeid huviringe, kuid pole mitte kui midagi sobivat leidnud, mis oleks ka samal ajal põnevad, sisustaks aega ja oleks ka kasulikud. Peale selle sain ma oma järgmise kuu graafiku kätte ja nüüd jõuab kätte see reaalsus. Mul on taas nii palju vaba aega ja ma pean kiiresti miskit leidma, et see ära sisustada. Üks mõte mul siiski juba on, ma loodan, et see ka kinnitust leiab. 😊

Samuti peaks jooksvalt ikka tegelema sellega, et leida uus sobiv eriala, kuhu kandideerida. Praegu olen poolenisti läbi töötanud ühe TLÜ eriala, kuid olen pilgu visanud ka teistele ülikoolidele. Siiani pole nendest teistest midagi silma veel jäänud. 

Proovin nüüd rohkem produktiivsem olla ja asju mitte edasi lükata nagu mul tavaliselt kombeks on.