Kuu aega ülikoolis

Jube mõelda ikka kui kiiresti aeg läheb. Nüüdseks on koolis käidud juba kuu aega. Nendest kolm nädalat õppetööd ja üks eelnädal. Ma usun, et alguse kohta olen juba üsna hästi sisse elanud ja sellega ära harjunud, mis toimub. Kuid nagu ikka kaasnevad iga uue olukorraga omad plussid ja miinused, millega peab harjuma. 

Eelnädala alguses, kui toimusid infotunnid, ringkäigud ülikoolilinnakus oli palju segadust ja täielik infosulg. Ei teadnud kuni viimase hetkeni, mis moodi peab õpingukava tegema, kuhu pöörduda kui tekib küsimusi jne. Aga nagu iga uus asi võib olla alguses natuke hirmutav, toimusid asjad järgemööda ja kõikidele küsimustele, mis tekkisid, sain vastused. 

Minu eriala infotunnis nägin ära ka enda kursusekaaslased. Meie kursuses on kokku 19 inimest. On nii alles gümnaasiumi lõpetanuid kui ka vanemaid inimesi. Esmamulje oli väga positiivne ning nad kõik on päriselt ka väga toredad inimesed. Hetkel oleme kokku saanud nii umbes 15 inimesega, kellega pikemalt sai vesteldud. 

Sellel semestril on mul tunniplaanis kokku 5 ainet, mis igaüks annavad 6EAP'd -ainepunkti. (1EAP-ainepunkt on 26 tundi tööd, igaaine läbimiseks peab tegema siis 156h tööd). Kokkuvõttes on loenguid nädalas ainult 7. Esialgu tunniplaani vaadates tundus tõeline ime, et ei peagi igapäev koolis käima või kui pean, siis seda vaid üheks loenguks. Kuid selle võrra peab jällegi ise vaeva nägema, lugema kohustuslikku kirjandust ja kirjutama kokkuvõtteid, esseesid.

Juba on ära jäänud ka loenguid. Tore ju hommikul kooli minna ja siis teada saada, et oi ups loeng on tühistatud. Mis seal siis ikka, ootame poolteist tundi, et siis järgmisesse loengusse minna. Aga, kui lähed spetsiaalselt selle loengu pärast kooli, kuna rohkem loenguid pole ja see ära jääb, siis ajab vihale küll. Sellega seoses asendati meil ka juba inglise keele õppejõud kuuks ajaks. Natuke segadust käib aga asja juurde. 

Üldiselt on linnaelu üsna rahulik, kui ise rahulikult võtta. Eks neid linnas ja maal elamise plusse ja miinuseid võiks jäädagi kirja panema. Eelised ja puudused on mõlemal. 

Sügis läheneb ...

Tükk aega mõtlesin, et vahelduseks teeks mõne sisukama postituse ka, juttu siis natuke gümnaasiumi lõpust ja uuest koolist.

Juba ongi gümnaasiumi lõpust 2 kuud möödas. Kuid tundub, et alles läksime 10.klassi ja harjusime gümnaasiumi elu ja oluga. Need kolm aastat läksid aga väga kiiresti ja siis pidi hakkama mõtlema, kuhu edasi.

Päris ausalt öeldes, ei teadnud ma pikka aega, mida edasi õppima minna. Teadsin vaid seda, et aastat ma vabaks võtta ei taha. Niisiis algasid minu otsingud juba jaanuaris. Vahel natuke rohkem ja siis jälle vähem. Lugesin erinevate koolide õppekavasid ja üritasin mõelda, mis mind võiks huvitada. 

Kuna ma olen õppinud 6 aastat teise võõrkeelena inglise keele kõrval saksa keelt, siis on see juba algusest peale mind väga paelunud. Tänu sellele olen kaua mõlenud, et kunagi tahaks ka Saksamaale minna õppima/elama/töötama. Lihtsalt mingiks ajaks, et saada suuremat keelepraktikat ja uusi kogemusi. Uurisin, kas üldse oleks võimalik kuskil Eestis saksa keelt ülikoolis õppida. Tallinna Ülikoolis on see ka täiesti võimalik. 

Nii olingi ma päris kaua kindel, et lähen TLÜ'sse saksa keelt ja kultuuri õppima. Aega läks mööda ja nii tekkisid ka kahtlused ning siis uurisin edasi, mis teisi erialasid TLÜ's veel pakutakse. Gümnaasiumisse minnes sai valida reaal/loodussuuna vahel ning humanitaarsuuna vahel. Valisin humanitaari. Sellepärast kaalusin teha oma valiku Humanitaarteaduste instituudi erialadel.

Peale Tallinna Ülikooli, tutvusin veel Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli Pärnu kolledži erialadega. TTÜ's vaatasin sellist eriala nagu majandusarvestus ja ettevõtluse juhtimine. Tartu Ülikoolis tundus mulle huvitavana turismi -ja hotelliettevõtlus. Viimane neist oleks eeldanud aga Pärnusse kolimist, mis tundus esialgu veidi kauge. 

Gümnaasiumi lõpp lähenes tohutul kiirusel ning varsti olid tehtud ka eksamid ning aeg oli seal maal, kus tuli kandideerida. Niisiis jäid minu põhilisteks kriteeriumiteks, et kool oleks Tallinnas, kuhu on hea mugav sõita. Kandideerisin Tallinna Ülikooli kahele erialale, filosoofia ja kultuuriteadus. TTÜ'sse kandideerisin ühele erialale, majandusarvestus ja ettevõtluse juhtimine, see, mida olin juba eelnevalt ka uurinud. Kultuuriteadus oli aga see eriala, mille ma nii juhuslikult avastasin, olin selle kuidagi kahe silma vahele jätnud. 

Mõne aja pärast loobusin filosoofiast, kuna veel lähemalt selle kohta uurides, tundus see võibolla liiga teaduslik? Ja vaadates kultuuriteaduse õppekava, oli ka seal mingil määral filosoofiat. Jäigi kaks valikut. Kas TLÜ's kultuuriteadus või TTÜ's majandusarvestus. Mõlemal erialal toimusid vestlused ning kultuuriteaduse eriala jaoks pidi saatma ka motivatsioonikirja. Soovitus sulle, kes sa kunagi pead motivatsioonikirja kirjutama. Sul peab PÄRISELT ka motivatsioon olema, et seda kirjutada. Mul tuli kirjutada veel poole lühem kui tavaliselt. (Tavaliselt on umbes 1 A4, ma pidin pool) See võttis aga vähemalt 3 päeva aega, kui ma selle päris ära julgesin saata. Mida varem enda jaoks kõik läbi mõelda ja kirjutada, seda kergem on. 

Peale vestluseid tuli jääda ootama ja lootma, et ehk kuhugi ikka sisse saan. Ja saingi, mõlemasse kooli. Kuigi ma olin alguses üsna kindel, et TTÜ jääb mul tagavara plaaniks, kahtlesin siiski mõlema variandi vahel. Otsustasin, et sügisest alustan Tallinna Ülikoolis kultuuriteadust õppima. Valiku tegemisel lähtusin lõppkokkuvõttes sellest, et matemaatikat ja sellist majandust saan ma ka hiljem õppida, kui olen ära õppinud, midagi sellist, mis mind päriselt huvitab. Boonuseks oli ka muidugi see, et TLÜ's saab valida kõrvalerialasid, kui kõik õnnestub ja see võimalik on, valin saksa keele ja kultuuri. 

Sai nüüd üks pikem postitus üle pika aja. :) 

M.E

Täiendus 5 kuud hiljem: Vaadates seda lauset, siis liiga excited ei tasu ka olla, reaalsust peab oskama ka tajuda. :) 

Karbid

   Tundub, et kõige lemmikumateks asjadeks, mis ma hetkel üles "tuuninud" olen, on karbid. Ilmselt on see alguseks üsnagi lihtne ja ei võta ka väga palju aega. Kõik oleneb muidugi sellest, kui palju ise aega selle tegemisele panustada.
   Üsna kaua tegin ma sellise karbi, kuhu sisse panin kõik kreemid, kammid, lõksud, lõhnad. Ühesõnaga, kõik selline pudi-padi, mis muidu igal pool laiali on. Kahjuks jäi see aga kõige jaoks natuke liiga väikeseks, kuid abi on siiski.

Kasutasin: karpi(tellitud lõhnaõli tuli sellega), vanu mängukaarte, 3 tühja wc-paberi rulli, kleepepaberit, värvilisi teipe, PVA-liimi, kääre, kartong paberit.
Ajakulu: ei teinud seda korraga, kuid umbes 1-2h 

      Ühe pisikese karbi tegin veel. Emal oli töökaaslasele kingituseks vaja miskit, nii ma siis otsisin, kuidas ja millist teha ja tegin ühe pisikese. Kuna mul hetkel endal väga ideid pole, siis enamuses aitab Pinterest. Karbi õpetus siin.

Kasutasin: Värvilist kartong paberit, värvilist kleeplinti, kuumaliimi püstolit, kääre, pärleid.

Ajakulu: 30minutit (Esialgu tegin mitu karpi, lootsin, et saan sama värvi kaane peale teha, kuid see ei tulnud välja. Pidin teist värvi kasutama. Lõppkokkuvõttes meeldis mulle kahe värviga isegi rohkem.

  M.E

Meisterdused ja muud juttu

   Aeg lendab, juba pea kuu möödas viimasest postitusest. Samuti on läbi ka esimene suvekuu ja nagu ilmadki näitavad, siis sooja enam vist ei tule.(Lootus on siiski) Kooli lõpp oli kiire nagu ikka ja tegemist oli palju. Kiire oli rohkem kui tavaliselt, sest siiski lõpetasime gümnaasiumi. 

   Viimasel õhtul mõtlesin, et tahaks ka osadele klassiõdedele ja vendadele, midagi omalt poolt mälestuseks teha. Läksin kindlat teed ja tegin omamoodi kaardid. Tüdrukutele oražid ja poistele sinised. Igale ühele kirjutasin personaalse sõnumi, lõppu lisasin sõprusest tsitaadi. Selline lihtne, aga ma usun, et neile meeldis. :) 

   Põhjaks oli siis värviline kartong paber ning ääred kleepisin mustriliste

kleeplintidega. Et taust liiga üksluine poleks, kleepisin sinnagi mõned kleepsud. 

   Täna on parima sõbranna sünnipäevale minek ja mõtlesin juba pikalt, mida talle kinkida. Minu meelest sünnipäevaks raha kinkimine on juba nii moest väljas ja liiga tavaline. Minul endal on väga hea meel saada kingiks ka reaalseid asju. Loomulikult kui sünnipäevalaps ise soovib kingiks raha, on asjalood veidi teised. Nagu juba ütlesin, ideid mul oli ja mõtlesin, mida teha. Seekord otsutasin, et teen ka midagi lihtsat. Peaaegu sama lihtne on raha ümbrikusse panna. Ostsin vahuveini, 6 Kismetit ja paar raffaellot. Natukene kahepoolset teipi ja värvilist kleeplinti ja asi oli kiiremini kui 10minutiga valmis. Ise olen rahul, loodan, et ka sünnipäevaline ise rõõmu tunneb. 

NB! Ei reklaami alkoholi!

M.E

Elu keerdkäigud

   Peaaegu alati kui midagi väga toredat või positiivset juhtub, siis olen mõnes mõttes valvas ja valmis tagasilöögiks. See kord olin kahjuks üdini rõõmus, õnnelik ja valmis selleks, et kõik ongi väga hästi. Kuid nagu öeldakse, siis täiuslik ei ole meist keegi ega miski. Nii läks ka mul selle tööga, mille suure hurraa'ga endale LÕPUKS sain.

   Tõesti peab rõhutama siinkohal, et otsisin tööd suveks juba kaua, st. märtsist. Kokku käisin väga paljudel töövestlustel ning proovipäevadel/tutvumas. Oli neid, mis ise kahjuks välistama pidin ning ka neid, kes mind välistasid. Kuid põhiline oli see, et ma ei kaotanud kordagi lootust ja otsisin edasi, kuni leidsin. Ideaalsel ajal, väga sobivas kohas. Kõik oli uskumatu. Teadsin, et õppimist on palju, kuid ma ei kartnud kordagi ja olin selleks valmis. 

   Esimesed päevad sujusid väga normaalselt ja positiivselt. Hõiskasin kõigile tuttavatele ja sõpradele, et sain ka lõpuks tööle. Ei teagi, kas tegin seda võibolla liiga vara. "Ära hõiska enne õhtut", oleks täpne vanasõna sellele situatsioonile. Niisiis, hakkasidki tekkima esimesed "valukohad" ja puudused, mis mind esialgu vaid häirisid. Olin kindel, et see alguse asi ja saan ikka hakkama, vaja harjuda ja sisse elada. Kahjuks nii see aga ei lõppenud. Pidin erakorraliselt enda väga värske töösuhte üles ütlema ning selle võimaluse enda jaoks maha matma. 

   Esialgu olin endas ääretult pettunud ning tundsin, kuidas mu soov tööd teha kadus täielikult. Olin sinnani jõudmiseks väga palju vaeva näinud, kuid asjata. Eks hetkeemotsioon on alati kõige tugevam. Nüüd mitu päeva hiljem, kui olen asja üle järele mõelnud, siis olen jõudnud arvamusele, et ju siis nii pidigi minema. Tegin enda jaoks täpselt sellise otsuse nagu ise õigeks pidasin ning olen sellega rahul. 

   Eks ikka vahepeal keerleb peas palju küsimusi, miks see just nüüd juhtus ja mida ma ise valesti tegin? Ma usun, et ajajooksul saan ka nendele küsimustele vastused. Midagi halba on alati millekski hea ning vastupidi. Kindlasti ei ole see elus esimene ja viimane kord, kus peab pettuma. Võtan seda kui õppetundi, et edasipidi olla veelgi tugevam, jääda kindlaks oma põhimõtetele ja seisukohtadele ning liikuda edasi sinna, kuhu ma kunagi jõuda soovin.

M.E

Disain ja käsitöö

   Pealkiri võib tunduda kuidagi väga suurejooneline ja äge, kuid esialgu ma seda ise nii ei võtaks. Sain lõpuks oma kaua oodatud "hobi", millega siis aeg-ajalt tegeleda. Polnudki nii raske kui alguses arvasin. Olin juba tegelikult ammu erinevaid lahedaid ideid internetis surfates leidnud, kuid teostus oli puudu. Paneb ikka imestama ja mõtlema küll, kui oluliseks see internet saanud on, mida kõike siit ka ei leia. 
   Esimesteks katsetusteks said siis väga lihtsad asjad. Selleks pole väga pead vaevata vajagi. Tegin ühe kingakarbi uues kuues ning üritasin telefoni tagusele või kaanele midagi tuunida. Ise olen nii enam-vähem rahul, kuid harjutamine teebki ju meistriks! :) Karbiga oli päris tükk aega tegemist. Kõige pealt otsisin välja kõik võimalikud materjalid, mida enam vaja pole ning mis lihtsalt ära viskamist või oma aega ootavad. Kuna selle tegemisel ma mingisugust õpetust ei järginud, siis oli nurkade liimimisel ja kleepimisel päris suur jama, aga kuidagi sain ikkagi hakkama. Telefoni kaanel kasutasin roosa läikega küünelakki ja pärleid. Eriti vaeva ei näinud ja üsna ebaühtlane jäi ka. Aga usun, et kriitikat on esialgu rohkem kui küll. 

Hobid ja huvid

   Hakkasin üks päev mõtlema, et millega ma siis veel täpselt tegelen, kui ma ei ole parajasti koolis või ei tegele kooli asjadega. Endal on alati huvitav teiste käest uurida, millega nad ka töö või kooliväliselt tegelevad ning väga paljud asjad tunduvad põnevad. Kahjuks pole võimaldanud gümnaasiumis käimine minul põhimõtteliselt mitte ühegi huviala või hobiga tegeleda. Eks paljuski ole see ka minu enda süü, sest kui ikka midagi väga huvitab ja tahta, siis leiaks ka selle aja. 
   Kui aga mõelda nendele asjadele, mida ma kõike juba teinud olen, siis ütleks, et üsna värvikas ja mitmekülgne nimekiri huvidest ja hobidest. Alustasin juba algklassides korvpalli trenniga, mis kahjuks ei kestnud kaua. Samuti sai algklassides aasta proovitud tantsida peotantsu. Laulukooris käisin samuti algklassides ja ka veel põhikoolis, kus mingi hetk tundsin, et ka see pole see, mis mulle sobib. Olen käinud ka peaaegu 6.-7.aastat tantsimas. Esialgu vaid tüdrukute võimlemisrühmas ja hiljem ka rahvatantsus. Mingitel segastel põhjustel jõudis ka see minu jaoks lõpule. 5.klassis oli täiesti pööraselt veendunud, et ma pean klaverit minema õppima. Seda ma ka 4-aastat tegin ning ka see jäi pooleli. Üks algusest lõpuni viidud nö hobi või huvi oli kunstikoolis keraamikaeriala, kus käisin 6-aastat ning lõpetasin kiitusega. Kindlasti on need mulle midagi juurde andnud ja õpetanud. Kuid, kas mul ka reaalselt nendest tulevikus kasu on, siis seda ei oska ette hetkel aimata. 
   Tulles tagasi ka võibolla ühe eelmise postituse juurde, kus rääkisin teatrist ja näitlemisest, siis on mind alati mingit moodi mõjutanud tähelepanu ja esinemine. Kohe kindlasti pole see selline tähelepanuvajadus, vaid pigem positiivne tagasiside ja märkamine, et ma olen midagi saavutanud ning tunnen, et olen oma eesmärgi täitnud. Viimasel ajal on seda kahjuks või õnneks vähemaks jäänud. Olen tundnud, et pole oluline see, kui palju midagi välja paistab teistele, kui see, kuidas ma ise ennast tunnen ja rahul olen. 
   Jõudes nüüd etappi, kus gümnaasium on vaid loetud päevade pärast läbi, tunnen, et midagi on puudu. Just see, mis muudaks mõne päeva nädalas põnevaks. Et leiaks endale sellise uue huvitava hobi, millega järjepidevalt tegeleda. Ei saagi öelda, et alasid, millega tegeleda pole. Just vastupidi, on liigagi palju, et leida nende seast sobiv- see on keeruline. Kuid nagu ka juba alguses mainisin, kui piisavalt on tahtmist ja soovi, siis leiab selle ning ka aja sellega tegeleda.
   Loodan, et juba mõnes järgmises postituses saan rääkida millestki uuest ja huvitavast, mis ma enda jaoks olen leidnud.

M.E