Pealkiri võib tunduda kuidagi väga suurejooneline ja äge, kuid esialgu ma seda ise nii ei võtaks. Sain lõpuks oma kaua oodatud "hobi", millega siis aeg-ajalt tegeleda. Polnudki nii raske kui alguses arvasin. Olin juba tegelikult ammu erinevaid lahedaid ideid internetis surfates leidnud, kuid teostus oli puudu. Paneb ikka imestama ja mõtlema küll, kui oluliseks see internet saanud on, mida kõike siit ka ei leia.
Esimesteks katsetusteks said siis väga lihtsad asjad. Selleks pole väga pead vaevata vajagi. Tegin ühe kingakarbi uues kuues ning üritasin telefoni tagusele või kaanele midagi tuunida. Ise olen nii enam-vähem rahul, kuid harjutamine teebki ju meistriks! :) Karbiga oli päris tükk aega tegemist. Kõige pealt otsisin välja kõik võimalikud materjalid, mida enam vaja pole ning mis lihtsalt ära viskamist või oma aega ootavad. Kuna selle tegemisel ma mingisugust õpetust ei järginud, siis oli nurkade liimimisel ja kleepimisel päris suur jama, aga kuidagi sain ikkagi hakkama. Telefoni kaanel kasutasin roosa läikega küünelakki ja pärleid. Eriti vaeva ei näinud ja üsna ebaühtlane jäi ka. Aga usun, et kriitikat on esialgu rohkem kui küll.
Hakkasin üks päev mõtlema, et millega ma siis veel täpselt tegelen, kui ma ei ole parajasti koolis või ei tegele kooli asjadega. Endal on alati huvitav teiste käest uurida, millega nad ka töö või kooliväliselt tegelevad ning väga paljud asjad tunduvad põnevad. Kahjuks pole võimaldanud gümnaasiumis käimine minul põhimõtteliselt mitte ühegi huviala või hobiga tegeleda. Eks paljuski ole see ka minu enda süü, sest kui ikka midagi väga huvitab ja tahta, siis leiaks ka selle aja.
Kui aga mõelda nendele asjadele, mida ma kõike juba teinud olen, siis ütleks, et üsna värvikas ja mitmekülgne nimekiri huvidest ja hobidest. Alustasin juba algklassides korvpalli trenniga, mis kahjuks ei kestnud kaua. Samuti sai algklassides aasta proovitud tantsida peotantsu. Laulukooris käisin samuti algklassides ja ka veel põhikoolis, kus mingi hetk tundsin, et ka see pole see, mis mulle sobib. Olen käinud ka peaaegu 6.-7.aastat tantsimas. Esialgu vaid tüdrukute võimlemisrühmas ja hiljem ka rahvatantsus. Mingitel segastel põhjustel jõudis ka see minu jaoks lõpule. 5.klassis oli täiesti pööraselt veendunud, et ma pean klaverit minema õppima. Seda ma ka 4-aastat tegin ning ka see jäi pooleli. Üks algusest lõpuni viidud nö hobi või huvi oli kunstikoolis keraamikaeriala, kus käisin 6-aastat ning lõpetasin kiitusega. Kindlasti on need mulle midagi juurde andnud ja õpetanud. Kuid, kas mul ka reaalselt nendest tulevikus kasu on, siis seda ei oska ette hetkel aimata.
Tulles tagasi ka võibolla ühe eelmise postituse juurde, kus rääkisin teatrist ja näitlemisest, siis on mind alati mingit moodi mõjutanud tähelepanu ja esinemine. Kohe kindlasti pole see selline tähelepanuvajadus, vaid pigem positiivne tagasiside ja märkamine, et ma olen midagi saavutanud ning tunnen, et olen oma eesmärgi täitnud. Viimasel ajal on seda kahjuks või õnneks vähemaks jäänud. Olen tundnud, et pole oluline see, kui palju midagi välja paistab teistele, kui see, kuidas ma ise ennast tunnen ja rahul olen.
Jõudes nüüd etappi, kus gümnaasium on vaid loetud päevade pärast läbi, tunnen, et midagi on puudu. Just see, mis muudaks mõne päeva nädalas põnevaks. Et leiaks endale sellise uue huvitava hobi, millega järjepidevalt tegeleda. Ei saagi öelda, et alasid, millega tegeleda pole. Just vastupidi, on liigagi palju, et leida nende seast sobiv- see on keeruline. Kuid nagu ka juba alguses mainisin, kui piisavalt on tahtmist ja soovi, siis leiab selle ning ka aja sellega tegeleda.
Loodan, et juba mõnes järgmises postituses saan rääkida millestki uuest ja huvitavast, mis ma enda jaoks olen leidnud.
M.E
