Mõistmine - Lähedased - Pühad.

  Nagu pealkirigi ütleb, siis tahan rääkida mõistmisest, lähedastest ning pühadest, mis möödas ning mis alles ees.

  Mõistmine - Viimasel ajal olen tähele pannud, kuidas inimesed ei saa üksteisest aru, ei mõista üksteist ning arusaamatused on kerged tekkima. Eestlased nagu ikka on kinnised inimesed ning lihtne pole suud lahti teha ja öelda, mida tegelikult arvatakse, mõeldakse ja tuntakse. Isegi teada tuntud internet ja nutimaailm pole enam see lihtsaim abivahend. Kui kunagi, inimesed ikka käisid üksteisel ukse taga, et midagi öelda, äärmisel juhul helistati tavatelefonile. KUI PALJUDEL ÜLDSE ON SELLINE ASI VEEL? Rääkimata tavalise lihtkirja või postkaardi saatmisest. Minule küll meeldiks saada, mõni ilus kiri või kaart. Tulles tagasi nüüd teema juurde, siis on näha, et maailm on muutunud ebareaalseks. Tundub nagu kõikidel inimestel on kõik asjad olemas(füüsilised asjad ja esemed), pole enam neid vajadusi ja vaimseid suhtluseid, mis olid kunagi esikohal. Ma ei tahagi väita, et see absoluutselt KÕIKIDEGA nii oleks. Sugugi mitte. Vahel tuleks lihtsalt mõelda, näha ja tunda ka kaugemale kui see, et olla nelja seina vahel, istuda ja mängida arvuti-teleka, mis iganes nutimänge. Tuleks tulla reaalsusesse ja vaadata inimesi enda ümber, kui lähed poodi, sõidad autoga, kõnnid tööle-kooli-koju. Näha neid, kes sind mõistavad, näha neid kes abi vajavad ning teha midagi sellist, mis aitaks meil kõigepealt iseennast mõista.

  Lähedased- Nagu ka eelmine teema ütles, et peaks rohkem üksteist mõistma ning nägema enda ninaalusest natukene kaugemale. Tegema midagi teiste jaoks. Hästi tähtis ja oluline on hoida oma lähedasi. Perekonda, sugulasi, sõpru samuti ka koduloomi. Väga tihti on nii, et märkame alles nende olemasolu ning tähtsust, siis kui on juba liiga hilja. Mis siis, et me iga päev ei mõtle sellele, mis meid kunagi kõiki ees ootab, kuid me oleme sellest teadlikud. Veel enam tuleb mõelda nendele, kellel polegi kedagi ning kes on täiesti üksi. Meie, kellel on soe tuba, ema-isa, õed-vennad - peame olema tänulikud kõige selle eest. 

  Pühad- See teema võibolla ei ole nende eelmistega nii väga seotud, kuid on midagi, mis mind häirib. Minu jaoks jõulud, kõik see advendiaeg - on olnud selline ilus ootuse, ärevuse ja hingede aeg. Kahjuks on juba mitmendat aastat järjest mind kogu see aeg masendunud. Eks aastad teevad oma töö ning enam pole nii oluline see, mis kingi ma saan või ei saa. Oluline on olla koos perega, oluline on see tunne, mida pole. Kui nüüd sügavalt hakata mõtlema kogu selle jõulutralli ja asjade peale, siis näen, kuidas ka see muutub inimeste jaoks liiga massiliseks ja piinavaks. Võimalik, et pole selliseid asju varem lihtsalt märganud, kuid iga aastaga läheb aina hullemaks, see poes asjade ostmine. KOHUTAV! Tahad minna osta paar asja, mis veel laualt puudu ning peale 5 minutit poes, näed et oled sattunud kuhugi, kus inimesed on närvilised, räägivad enda ette, trügivad, nügivad ning kohe kindlasti mitte, ei vabanda. Peale selle, et poes on paljude inimeste tõttu kohutavalt palav ning siis veel selline trügimine, et kui mina kohe ja praegu seda asja sealt esimesena ei saa, tuleb maailma lõpp. No ei ole ju nii... Jälle jõuan tagasi siia, kus on mõistmine ja üksteisest aru saamine, üksteisega SUHTLEMINE. Näed, et keegi on ees, tahad mööda minna, palun ütle seda ja ka sinusse suhtutakse paremini. Loomulikult need, kes ikka täiega trügivad ja oma käruga jalgadesse sõidavad, siis ma olen selle peale rahulikult ümber keeranud ning ise vabandanud. Selle eest, et ma nendele trügijatele ette olin jäänud. Kõige kurvem asja juures on see, et need on vanemad inimesed, kes ise õpetavad oma lapsi, lapse-lapsi, et kuldreegel on viisakus ja lugupidamine. Minule on alati õpetatud austama oma vanemaid, vanemaid inimesi, kuid ega see anna mulle ju õigust mitteaustada nooremaid? Miks küll vanemad inimesed nii arvavad. Kurb on tõdeda, et sellised pühad, on meie endi poolt nii vale tähenduse saanud. Kõik peaks olema õnnelikud, naeratama ja soovima üksteisele kõike paremat. Nagu ka nüüd on kohe ees vana-aastaõhtu ning uus aasta. Ma loodan, et ma ei pea poodi niipea minema ning loodan, et kõik inimesed mõtlevad korra ka teistele, mitte vaid iseendale. 

Soovin kõigile ilusat vana aasta lõppu ning kõige paremat uut aastat, et kõik teie soovid täituksid! :)

M.E

Kirjutamisest üleüldiselt.

  Alustuseks oleks hea rääkida lihtsalt sellest, mis moodi ma avastasin ennast kirjutamas. Ütleks ka kohe ära selle, et kõik mida ma kirjutan on MINU arvamus ja nägemus, mis moodi miski olema või toimima peaks.

  Tegelikult teadmine sellest miks ja kellele ma midagi kirjutan, ei tulegi üleöö. Kui mõtlema hakata, siis meeldis mulle juba väiksena erinevaid välja mõeldud lugusid kirjutada. Nii öelda tõsisemaks läks see alles põhikoolis. Erinevad esseed, kirjandid ja arutlused. Mulle lihtsalt meeldis neid kirjutada. Aru sain sellest alles eelmisel aastal, et lugude välja mõtlemine ning "filosoofiliste" tekstide kirjutamine on see, mis mulle meeldib. Ühest koolis kirjutatud välja mõeldud jutust sai alguse "raamat". Ei tahaks sellele üldse veel sellist nime anda, kuna asi on väga algne ning pooleli. 

  Nagu juba mainisin kirjutan elust enesest. Ühesõnaga KÕIGEST. Kõik lood ja välja mõeldud tegelased, tulevad ümbritsevast. Mis meid kõiki ümbritseb, mida me tunneme, näeme ja kogeme. Kindlasti paneb autor alati ka teostesse oma tundeid ja mõtteid. Ma pigem keskendun üleüldisele ning analüüsin ja jälgin inimesi, kuidas keegi teatud olukorras hakkama saab. Millised on ühe või teise inimese tunded, näoilmed, kehahoiak. Üritan näha seda, mida keegi mõtleb. See kõik on minu jaoks mingit moodi väga oluline ning aitab mul inimesi paremini mõista ning nendest aru saada. Väga palju on ka neid kinniseid inimesi, kellest jällegi nii hästi aru ei saa.

  Minu jaoks on ka kirjutamise juures hästi oluline see, et ma ei saa kirjutada siis kui ma tahan. Sellega mõtlen seda, et ma ei saa kirjutada käsu peale või endale plaani seada, millal ma täpselt nüüd maha istun ja kirjutama hakkan. Koolis on ka sellist omadust vaja ning siis läheb natuke aega ja saan ka sellega hakkama. Tavaliselt on ikka nii, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kui ma aga enda jaoks kirjutan siis ikka nii, et BOOM ja nüüd, kohe, muidu läheb kõik meelest ja see pole ka tore. 

  See on huvitav, et mul nagu ka kõigil teistel inimestel on kõikide erinevate asjade kohta nii palju eriarvamusi. Kuigi ma olen suhteliselt otsekohene inimene, siis päris alati ma ikka kõike inimestele otse välja ei ütle. Tore on enda jaoks analüüsida seda ja salaja naerda, kui tobe või imelik see või teine asi minu jaoks on. Siis pean jälle mõistusele tulema ja lohutama ennast sellega, et kõik on omamoodi ja kõigil meil on omad kiiksud ja veidrused, mis võibolla paljudele ei meeldi.

  Kirjutamine on midagi sellist, mis aitab minul isiklikult asjades selgusele jõuda. Erinevates meeleoludes kirjutatud tekstid ning kui neid paar päeva, nädal või isegi aasta hiljem lugeda, siis ajab teinekord ennastki naerma, et miks ma tookord nii või naa kirjutasin. Positiivseid külgi on sel veelgi. Muusikud, luuletajad ning kõik, kes tegelevad loomisega ja loominguga, väljendavad end millegi kaudu. Tihti ei saagi asjadest otse rääkida ning mulle meeldib anda elu uutele tegelastele või lihtsalt võtta tühi leht ning panna kirja kõik see, mis tundub õige või vale. Inimesed mõistavad vahel keerulisemaid asju paremini ning selliseid, mis on neile teisel viisil ette mängitud.

  Sai nüüd palju mõtteid ja asju kirja ning osad läksid ka kindlasti kaduma nagu ikka. Kohe kui jälle midagi kirjutada, siis teen seda.


M.E