Tervelt üle kahe nädala pole juba siia jõudnud. Ja mis muud põhjuseks ole kui see, et aega napib ja tööl käimine on võtnud suure osa ajast. Samas ei saa aga kurta. Tegemist on küll palju, kuid mõnus vaheldus siiski.
Vahelduse all pean silmas seda, et vahepeal olen haaranud ka väikese lisatöö hoopis teisest valdkonnast. Päris võõras see minu jaoks siiski pole, kuid väike kogemus jällegi juures. Mõnikord on hea ennast töösse uputada, siis pole vähemalt sellist tunnet, et ei teegi midagi kasulikku.
Peale selle jõudsin ka vahepeal kinno. Uus Eesti film "Sangarid" on ikka väga heal tasemel. Mulle meeldis, oli väga ajastutruu, põnev ja naljakas. Kes veel näinud pole, siis kindlasti soovitan.
Märtsis on tööga õnneks natuke rahulikum, siis saab ka muudele asjadele rohkem keskenduda. Plaanis on uuesti trennis käima hakata ja kooli plaane peaks ka tegema. Pole see suvigi nii kaugel ja mingi hetk on vaja otsustada. Hetkel on kõik veel nii lahtine ja segane, mispärast pole ma väga palju sellega tegelenud. Kuigi mingid uued mõtted olen vahepeal saanud.
Kui nüüd ilmad ka veel rohkem kevade moodi läheks oleks täitsa super, sest motivatsiooni on nii palju, et erinevaid asju teha. Oli seda talve nüüd jälle vaja...
Eelmisel nädalal juhtus selline "tore" asi, et minu nutikas Sony otsustas pildi tasku panna, mistõttu olin ma tegelikult 3 päeva ilma telefonita. Kuna kahel päeval kolmest olin ma kodus ja ligipääs internetile oli olemas läbi arvuti, siis olulisemad asjad sai ära vaadatud, tehtud.
Kõige põnevam päev aga oli minu jaoks reedel (03.02), sest ma läksin päevaks Tallinnasse. Põhimõtteliselt oleks saanud võtta ühe asendus telefoni ka kaasa, aga kuna see minu SIM-kaarti millegi pärast ei tuvastanud, oli minu ainus abivahend käekell. Tõesti sellest oli palju abi, et ajataju täitsa ära ei kaoks.
Alguses oli see mõte üsna hirmutav, olla terve päeva levist väljas. Asi polnudki võibolla nii väga internetis kui selles, et ma ei saa ka helistada ja keegi ei saa mind kätte kui vaja. Õnneks mõtlesin juba õhtul mitu sammu ette ja võtsin rongi raamatu kaasa, et terve sõidu aja ainult aknast välja ei peaks passima. Kokkuvõttes jõudsin päris mitu peatükki ära lugeda ja sõit läks poole kiiremini kui muidu. Kuna linna läksin töö pärast, siis polnud ka seal probleemi, et vahepeal ei saanud nutikat näppida. Aega lihtsalt polnud selleks. Ühe korra sain aga sõbranna käest ka telefoni laenata, et helistada. Bussi oli hästi naljakas oodata. Reaalselt kõik natuke nooremad ja natuke vanemad kui mina, olid oma nutikates, kui mina samal ajal paaniliselt oma käekella jälgisin, et millal see buss ükskord tuleb. Bussisõit oli üsna tavaline, kuna olin päevast juba niigi väsinud. Ainuke jama mis oli, tekkis sellest, et me ei osanud empsiga kumbki nii mitut sammu ette mõelda. Ja sellepärast pidin ma kuskil 15+ minutit õues ootama, millal ta töö lõpetab, et saaksime koos koju minna. See oli üsna suur piin, kuna õues oli ka üsna külm, kuid õnneks üle elatav.
Üldiselt see päev täitsa meeldis mulle ja oli omamoodi huvitav. Panin tähele neid väikseid asju, mida võibolla alati ei märka. Sest praegu on kahjuks ikka nii, et igal vabal hetkel vaatame oma telefone. Aga eks see ole igaühe enda teha, kui palju seal oma aega veeta.
