10.03.17

Terminaator ''30 aastat valguskiirusel''

Juba detsembris olin nii suures õhinas, kui kuulsin, et Termikal on sellel aastal juubel. Ja veel 30! Võiks öelda, et olen nii Terminaatori kui ka palju teiste Eesti bändide ja muusikute saatel üles kasvanud. Terminaatorini jõudsin uuesti kuskil 5-6 aastat tagasi, tänu oma parimale sõbrannale, kes on Termika suur austaja olnud terve elu. Kuna piletid sai ära ostetud juba mitu kuud varem, oli ootus seda suurem.

Oleme ka varem sõbrannaga Terminaatori kontsertidel käinud ja alati mega rahule jäänud. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma. Kontsert toimus Nordea Kontserdimajas. Ilmselget on Termika kontsertil täiesti mõeldamatu istuda, seega ostsime niiöelda fännipiletid ja seisime täitsa lava ees. Kuna kontsert oli ka ühe vaheajaga, polnud see seismine üldse nii hull, kui ma alguses arvasin. Lõpuks lähed ikkagi kogu ürituse meeleoluga kaasa ja unustad selle täitsa ära. 

Ainuke asi, mis mind häiris, oli see, et osad inimesed ei oska või ei taha teistega arvestada. Elementaarne viisakus oli mõne kaaskuulaja jaoks täiesti võõras teema. Hüpata keset rahvamassi suur kott õlal, endal täiesti ükskõik, kas läheb kellelegi pihta või ei lähe. See on ju loomulik, et kui Termikas on laval, võib tantsida, kaasa laulda, näppu visata jne. Kellele kuidas meeldib, kuid igal asjal on siiski mingi piir. Või häirivadki mind teinekord lihtsalt väga tühised asjad, millele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. 

Kui see väike negatiivne asi siiski kõrvale jätta, oli kontsert mega. Kõigi bändliikmete nägudest oli näha sellist rahulolu ja väge täis tunnet, et nad on midagi suurt saavutanud, mida olid kunagi algusaegadel lootnud. Nüüd oli see nende saavutuste üks tipphetkedest, sest kindlasti ei jää see esimeseks ja viimaseks.