Terminaator ''30 aastat valguskiirusel''

Juba detsembris olin nii suures õhinas, kui kuulsin, et Termikal on sellel aastal juubel. Ja veel 30! Võiks öelda, et olen nii Terminaatori kui ka palju teiste Eesti bändide ja muusikute saatel üles kasvanud. Terminaatorini jõudsin uuesti kuskil 5-6 aastat tagasi, tänu oma parimale sõbrannale, kes on Termika suur austaja olnud terve elu. Kuna piletid sai ära ostetud juba mitu kuud varem, oli ootus seda suurem.

Oleme ka varem sõbrannaga Terminaatori kontsertidel käinud ja alati mega rahule jäänud. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma. Kontsert toimus Nordea Kontserdimajas. Ilmselget on Termika kontsertil täiesti mõeldamatu istuda, seega ostsime niiöelda fännipiletid ja seisime täitsa lava ees. Kuna kontsert oli ka ühe vaheajaga, polnud see seismine üldse nii hull, kui ma alguses arvasin. Lõpuks lähed ikkagi kogu ürituse meeleoluga kaasa ja unustad selle täitsa ära. 

Ainuke asi, mis mind häiris, oli see, et osad inimesed ei oska või ei taha teistega arvestada. Elementaarne viisakus oli mõne kaaskuulaja jaoks täiesti võõras teema. Hüpata keset rahvamassi suur kott õlal, endal täiesti ükskõik, kas läheb kellelegi pihta või ei lähe. See on ju loomulik, et kui Termikas on laval, võib tantsida, kaasa laulda, näppu visata jne. Kellele kuidas meeldib, kuid igal asjal on siiski mingi piir. Või häirivadki mind teinekord lihtsalt väga tühised asjad, millele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. 

Kui see väike negatiivne asi siiski kõrvale jätta, oli kontsert mega. Kõigi bändliikmete nägudest oli näha sellist rahulolu ja väge täis tunnet, et nad on midagi suurt saavutanud, mida olid kunagi algusaegadel lootnud. Nüüd oli see nende saavutuste üks tipphetkedest, sest kindlasti ei jää see esimeseks ja viimaseks. 

Töö-töö-töö

Tervelt üle kahe nädala pole juba siia jõudnud. Ja mis muud põhjuseks ole kui see, et aega napib ja tööl käimine on võtnud suure osa ajast. Samas ei saa aga kurta. Tegemist on küll palju, kuid mõnus vaheldus siiski.

Vahelduse all pean silmas seda, et vahepeal olen haaranud ka väikese lisatöö hoopis teisest valdkonnast. Päris võõras see minu jaoks siiski pole, kuid väike kogemus jällegi juures. Mõnikord on hea ennast töösse uputada, siis pole vähemalt sellist tunnet, et ei teegi midagi kasulikku.

Peale selle jõudsin ka vahepeal kinno. Uus Eesti film "Sangarid" on ikka väga heal tasemel. Mulle meeldis, oli väga ajastutruu, põnev ja naljakas. Kes veel näinud pole, siis kindlasti soovitan. 

Märtsis on tööga õnneks natuke rahulikum, siis saab ka muudele asjadele rohkem keskenduda. Plaanis on uuesti trennis käima hakata ja kooli plaane peaks ka tegema. Pole see suvigi nii kaugel ja mingi hetk on vaja otsustada. Hetkel on kõik veel nii lahtine ja segane, mispärast pole ma väga palju sellega tegelenud. Kuigi mingid uued mõtted olen vahepeal saanud. 

Kui nüüd ilmad ka veel rohkem kevade moodi läheks oleks täitsa super, sest motivatsiooni on nii palju, et erinevaid asju teha. Oli seda talve nüüd jälle vaja...

Päev ilma telefonita

Eelmisel nädalal juhtus selline "tore" asi, et minu nutikas Sony otsustas pildi tasku panna, mistõttu olin ma tegelikult 3 päeva ilma telefonita. Kuna kahel päeval kolmest olin ma kodus ja ligipääs internetile oli olemas läbi arvuti, siis olulisemad asjad sai ära vaadatud, tehtud. 

Kõige põnevam päev aga oli minu jaoks reedel (03.02), sest ma läksin päevaks Tallinnasse. Põhimõtteliselt oleks saanud võtta ühe asendus telefoni ka kaasa, aga kuna see minu SIM-kaarti millegi pärast ei tuvastanud, oli minu ainus abivahend käekell. Tõesti sellest oli palju abi, et ajataju täitsa ära ei kaoks. 

Alguses oli see mõte üsna hirmutav, olla terve päeva levist väljas. Asi polnudki võibolla nii väga internetis kui selles, et ma ei saa ka helistada ja keegi ei saa mind kätte kui vaja. Õnneks mõtlesin juba õhtul mitu sammu ette ja võtsin rongi raamatu kaasa, et terve sõidu aja ainult aknast välja ei peaks passima. Kokkuvõttes jõudsin päris mitu peatükki ära lugeda ja sõit läks poole kiiremini kui muidu. Kuna linna läksin töö pärast, siis polnud ka seal probleemi, et vahepeal ei saanud nutikat näppida. Aega lihtsalt polnud selleks. Ühe korra sain aga sõbranna käest ka telefoni laenata, et helistada. Bussi oli hästi naljakas oodata. Reaalselt kõik natuke nooremad ja natuke vanemad kui mina, olid oma nutikates, kui mina samal ajal paaniliselt oma käekella jälgisin, et millal see buss ükskord tuleb. Bussisõit oli üsna tavaline, kuna olin päevast juba niigi väsinud. Ainuke jama mis oli, tekkis sellest, et me ei osanud empsiga kumbki nii mitut sammu ette mõelda. Ja sellepärast pidin ma kuskil 15+ minutit õues ootama, millal ta töö lõpetab, et saaksime koos koju minna. See oli üsna suur piin, kuna õues oli ka üsna külm, kuid õnneks üle elatav. 

Üldiselt see päev täitsa meeldis mulle ja oli omamoodi huvitav. Panin tähele neid väikseid asju, mida võibolla alati ei märka. Sest praegu on kahjuks ikka nii, et igal vabal hetkel vaatame oma telefone. Aga eks see ole igaühe enda teha, kui palju seal oma aega veeta. 

Retseptid: Püreesupp & kodujuustukotletid

Iga päev on üks suur mõistatus, mida süüa teha. Olen siin viimasel ajal erinevates blogides ja foorumites retsepte otsinud, et saaks uusi maitseelamusi ja endal ka põnev katsetada. Mulle tundub, et kunagi, kuskil mõned aastad tagasi polnud söök ja söögitegemine sellised teemad, millest väga räägiti ja millele nii palju tähelepanu pöörati. Teadlikuks saamine ja valikute tegemine, mida ja kui palju süüa, on tulnud pigem viimastel aastatel. Vähemalt seda minu jaoks. Aga mul on selle üle ainult hea meel.

Kui muidu sõin tavalisi kodutoite, valmistoite poest, siis nüüd olen hakanud oma toiduvalikul jälgima teatuid asju. Loomulikult ei tähenda see aga seda, et ma enam neid "tavalisi" kodutoite üldse ei sööks. Minu rõhk on pigem sellel, et teha söök valmis ise täitsa nullist, et mitte kasutada juba valmistooteid. Mida värskem, seda parem. Ja loomulikult ka tervislikum!

Kuna viimasel ajal on kogu lihaisu kuhugi kadunud, siis olengi otsinud just selliseid retsepte, kus pole liha või on seda vähe. Ausalt ei ole ma keeranud veganusku ning pole ka taimetoitlane. Söön nii muna kui kala väga hea meelega. Ilmselt vahel ongi selline periood, kus mingi teatud asi väga ei meeldi või pigem ei sööks seda. 

Selliselt leidsingi ma ühe toreda blogi, kus on väga imelisi retsepte. Ühte nendest ma ka juba olen jõudnud katsetada. Tegin lillkapsapüreesuppi - LINK. Olen varemgi erinevaid püreesuppe teinud, aga see oli kuidagi omapärane, samas oli seda ka ÜLI lihtne teha. Supp oli ise väga kreemine ja lillkapsale omast maitset polnud isegi väga tunda. Kuna mulle meeldib natuke ka vürtsikust lisada, siis lisasin supile veidi Santa Maria Chili Explosion'it. 

Minu katsetus - Lillkapsapüreesupp.

Teiseks katsetuseks leidsin ma väga hea ja maitsva alternatiivi, kuidas teha kotlette. Kui muidu väga liha isu pole, siis vahelduseks ühed ülimaitsvad kotletid sobivad küll. Enne seda retsepti, ma ei teadnudki, et kotlette võib valmistada ka kodujuustust - LINK. Esiteks tahaksin kohe kindlasti ära mainida selle, et need on mitu-mitu korda maitsvamad ja mahlasemad, kui teha tavalisi kotlette. Teiseks on need ka palju tervislikumad. Kindlasti ei saaks ütlemata jätta ka selle, et kodujuustu maitset pole seal tegelikult üldse tunda. Kui see peaks kedagi häirima või kui keegi muidu kodujuustu ei söö. 

Minu katsetus nr2 - Kodujuustukotletid & porgandi-kapsasalat.

Selline teadlik söögitegemine ja söömine, on väga mõnusad ning ei võta ka tegelikult üldse palju aega. Otsin aga edasi uusi põnevaid retsepte, mida pole katsetanud ning ehk varsti mõtlen ka ise midagi maitsvat välja. 

Tegevusetus

Enne seda kui otsustasin õpingud katkestada, ei mõelnud ma väga sellele, et mul hakkab olema väga palju vaba aega. Varem töö ja kool võtsid kogu aja ära, nii et jäi veel puudugi ja pidi une arvelt seda laenama. Muidu mulle meeldib kiire elutempo ja see, et kogu aeg on midagi teha. Mingil hetkel saab sellest aga väga suur rutiinsus ja siis on vaja vaheldust ja puhkust. 

Praegu ongi see aeg kätte jõudnud, kus ma olen saanud nüüd koolist eemal olla juba üle kuu. Viimati tegin viimase eksami eelmise aasta 16.detsemberil. Esimesed paar nädalat olin ka töölt vaba ja siis tunduski kogu olukord nagu puhkusena. Nüüd kui juba tööl tagasi olen, tundub, et tegevusetus on üks kole asi. See tunne, et vaba päeva jooksul pole suutnud mitte kui midagi produktiivset ette võtta. Või lihtsalt olengi terve päeva maha maganud. Siis õhtuks olen ma tavaliselt topelt aktiivne ja otsin endale võimalikult palju tegevust, et kogu päev siiski tasa teha. 

Täpselt see sama tunne ajendas, mind ka siia kirjutama tulema. Mitte, et see blogi pidamine üks kõige kasulikum ja produktiivsem tegevus oleks. Lihtsalt hetkel tunnen, et see aitab mul endas paremini selgusele jõuda. Eks sel ole ka oma positiivseid külgi. 

Ma olen tuhninud täiesti lootusetult netis ja otsinud mingeid huviringe, kuid pole mitte kui midagi sobivat leidnud, mis oleks ka samal ajal põnevad, sisustaks aega ja oleks ka kasulikud. Peale selle sain ma oma järgmise kuu graafiku kätte ja nüüd jõuab kätte see reaalsus. Mul on taas nii palju vaba aega ja ma pean kiiresti miskit leidma, et see ära sisustada. Üks mõte mul siiski juba on, ma loodan, et see ka kinnitust leiab. 😊

Samuti peaks jooksvalt ikka tegelema sellega, et leida uus sobiv eriala, kuhu kandideerida. Praegu olen poolenisti läbi töötanud ühe TLÜ eriala, kuid olen pilgu visanud ka teistele ülikoolidele. Siiani pole nendest teistest midagi silma veel jäänud. 

Proovin nüüd rohkem produktiivsem olla ja asju mitte edasi lükata nagu mul tavaliselt kombeks on. 

Elu linnas ja maal

Olen siin viimastel päevadel tegelenud blogi kujundamisega, et see natukene mugavamaks ja ilusamaks teha ja sellepärast kirjutama polegi jõudnud. Kuid üks päev hakkasin mõtlema, et olen juba pool aastat linnas elanud ning olen hakanud mõistma neid plusse ja miinuseid, mis sellega kaasnevad. 

Tegelikult pole ma elanud linnas järjepidevalt. Kooli ajal olin tavaliselt pikemalt kuskil 1,5 nädalat ära, kui mõni tööpäev nädalavahetusele sattus. Üldiselt käisin ikka nädalavahetuseti kodus. Samuti ei saaks ma öelda, et ma väga maakohas elaks. Aga Tallinnaga võrreldes olen seda alati maaks pidanud, kuhu saab põgeneda, olla rahus ja vaikuses. Nüüd mõistan seda aina rohkem, sest mingil hetkel on tõesti linna kärast ja sellest kiirest elust eemale saada. 

Panen siia kirja mõned eelised ja puudused, mida olen märganud või millega kokku puutunud. 

-Eelised: 

• Kõik on üksteisele lähedal - Nagu linnas ikka on poode, erinevaid asutusi palju ja tihedalt igal nurgal. Suuremad kaubanduskeskused, töökohad, erinevad sportimisvõimalused (ujulad), meelelahutus (kino, teater, bowling) jne. Mitte, et maal pood kaugel oleks (1km), siis eelis on selles, et linnas on valiku võimalus suurem.
• Ühistransport - Ühistranspordi plussiks on see, et on võimalus saada üsna kiiresti ühest punktist teise, hea asukoha tõttu liigub trolle ja busse igas suunas, mis teeb selle veelgi mugavamaks. 
• Korter - Olen terve oma elu muidu elanud majas, siis esialgu korterisse kolides tundus seal kõik hoopis teistmoodi. Hea on selle juures see, et see on palju väiksem kui maja. Hea lihtne koristada ja kütmisega ka ise vaeva nägema ei pea. 

-Puudused:

• Privaatsus - Kui üksi elades on muidu privaatsust küllaga, siis korterist väljas on alati kuskil keegi ja korrakski ei teki tunnet, et oled täitsa üksi. Selliseid asju võib aga maal väga tihti ette tulla, et oledki õhtusel ajal ainus külastaja, kes veel poes on. Samuti annab oma maja ja aed väga suure privaatsuse ja eraldatuse. 
• Ühistransport - Samal ajal nii eelis kui puudus. Ikka need samad viisakus reeglid, mis väidetavalt noortel puudu on, kuid annab neid tegelikult vanematelt daamidelt endalt soovida. Ülerahvastatus pole ka just kõige meeldivam. Samuti sõidugraafik ja sellest kinni pidamine just siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Selle punkti alla võibki neid puuduseid veel ja veel tuua, võiks lausa uue postituse sellest kirjutada. Aga ma usun, et kõik, kes on Tallinna ühistranspordiga natukenegi kokku puutunud, teavad millest ma räägin. 
• Värske õhk ja loodus - Nii see kahjuks on, et linnas on õhk palju rohkem saastunud kui maal. Pole ka suurt võimalust minna reaalselt loodusesse. Võib ju öelda, et linnas on palju parke, kuid see pole ikka see sama, mis on maal. Maal piisab selleks vaid uksest välja minna ja olla oma aias, kevadel ja suvel on see eriti mõnus. Maal pole ka mets kaugel (Max 1km). 

Need said sellised üldised eelised ja puudused, mis mul kohe pähe tulid, kui sellele mõtlema hakkasin. Eks neid on kindlasti veel. Kuid kui valida linna ja maa vahel, siis 100% valiksin maa ja oma maja kui korteri. Sellele vaatamata ei ole mul midagi korteris elamise vastu, kuid seda terve oma üle jäänud elu kindlasti teha ei tahaks. 

Uus aasta soovitused/lubadused | TOP 10

Uus aasta on juba peaaegu kaks nädalat peal olnud, kuid see ei sega ka minul andmast endale soovitusi/lubadusi. Nimetagem neid nii, kuna lubadused on tihti kuidagi karmimad ja nendest ei peeta tihti kinni. Seega, kui ma aasta lõpus pole suutnud kõiki neid punkte täita, ei pea ma tundma ennast seetõttu halvasti. Eks see siis näitab lihtsalt seda, kui väga ma neid asju ikkagi teha tahan. Loodan, et kui need soovid on kirja pandud, siis on neid ka veidike parem täita. 

1. Blogin rohkem: Kuna ma olen ikka üsna passiivne kirjutaja olnud, siis loodan, et teen seda selle aasta jooksul rohkem. Algus on juba tehtud ning kohe kui ikka midagi sellist pähe tuleb, mida võiks ka kirja panna, siis seda ka teen. Kirjutan siia lihtsalt elust enesest ja oma mõtetest, et neid enda jaoks analüüsida. Kuna blogi on avalik, siis on teretulnud ka kõik siia ära eksinud.
2. Elan tervislikumalt: Eks seda võiks kogu aeg teha, aga väike meeldetuletus iseendale, et püsida ikka pigem õigel rajal ja mitte kõrvale kalduda. Selle all pean siis silmas tervislikku toitumist ja vee tarbimist. Viimane ununeb mul väga tihti ära. 
3. Liigun rohkem: Ka see läheb eelmise punktiga kokku. Liikumine on ka väga oluline, mistõttu võiks seda ka rohkem teha.
4. Reisin rohkem: Eks see oleneb paljudest asjadest, kuid kui midagi ikka väga tahta, siis on võimalik. Nii palju kohti on, kuhu minna nii Eestis kui välismaal. Üks reis sellel aastal on juba kindel. Eks sellest kirjutan ka kunagi lähemalt.
5. Hoian rohkem raha kokku: See on ka selline soovitus, mis võiks olla läbi aastate. Sellel aastal ma püüan teha vähem tarbetuid oste ja hoida kokku, et täita neid samu soovitusi ja lubadusi.
6. Käin rohkem kontsertidel/üritustel: Meelelahutus ja hea muusika on ühed ägedad asjad, millest osa saada ja selle peale pole mul kahju panustada. Nendelt saab tavaliselt ikka hea elamuse ja tuju. Selleks aastaks on mul vähemalt kolme ürituse/kontserti piletid olemas, nii et see punkt on juba peaaegu täidetud.
7. Lähen teatrisse: Mul on nii kahju, et ma isegi enam ei mäleta, millal ma viimati teatris käisin. Sellepärast on mul tunne, et ma olen ennast reetnud. Ma loodan, et selle aasta jooksul ma sinna ikka paaril korral ka jõuan.
8. Veedan rohkem aega pere ja sõpradega: Seda aega võiks ka alati rohkem olla, tuleb osata planeerida ja koos aega veeta. 
9. Teen endale veel ühe kõrvarõngaaugu: Üks täiesti juhuslik uitmõte, mida võiks teha. Hetkel on mul kolm kõrvarõngaauku. Vasakus kõrvas 2 ja paremas 1. Mõte on üks auk veel vasakusse juurde teha.
10. Leian endale sobiva eriala, mida õppida: See soov on selline, mille peab ära valima juba kevadel. Ma väga loodan, et aasta lõpuks olen ma selle otsusega 110% rahul. 

Hetkel ei tundugi need soovitused mitte midagi sellist, mis üle jõu käiks. Kui saaksin enam-vähem pooltega hakkama, peaks mu aasta 2017 küll väga positiivne ja tore tulema. Nüüd on väiksed eesmärgid seatud ja iga väike samm viib neile jälle lähemale. 

Tagasivaade 2016.aastale

Sissejuhatuseks võibolla veel nii palju, et mul on siin nende muutuste ja elukorralduste tõttu tekkinud nii palju mõtteid ja võiks öelda, et mingis mõttes inspiratsioonipuhang, et mitu ideed juba mõttes, millest veel kirjutada. 

Kuna ma suutsin blogisse eelmisel aastal kirjutada vaid 7 postitust ning need olid pigem sellised ühele teemale keskendunud, siis ülevaate tegemine mälu järgi on üsna keeruline. Mäletan seda, et eelmise aasta algus oli üsna selline, et MIDAA? juba on aasta 2016, sest minu jaoks jäi 2015.aasta täiesti vahele, kuidagi nii kiiresti läks. Aasta alguses oli kohe sünnipäev, mis tähendas seda, et läbi oli saanud see kaua oodatud 18.aastase elu ja nüüd pidi kuidagi harjuma sellega, et tulemas on mingi veider vahepealne üheksateistkümnes eluaasta veel enne kahekümnendaid. Ütleme nii, et oli veider ja omamoodi, kuid kindlasti väga meeldejääv aasta. 

Edasi meenub mulle see, et kuna veel aasta tagasi olin ma gümnas ja suurte valikute ees, mind ootasid ees lõpueksamid, milleks tuli tohutult õppida ja vaeva näha. Ma ei uskunud, et ma need tehtud saan ja lõpuks ometi ongi 12 aastat higi, verd ja pisaraid läbi. Ja ma usun, et ma ei liialda, kui nii väidan, sest kõigele toredale vaatamata, on kool ikkagi ka õppimise koht ja seda sai nende aastate jooksul palju tehtud. 

Peale selle kui olid eksamid tehtud ja kool peaaegu lõpetatud, oli meil ka üli fun klassireis Leetu. Kuna ma olin varem Lätis käinud, siis Leedu väga "eriline" ei tundunud, kuid omamoodi tore oli ikka. Hästi positiivne oli see, kuidas kõik klassis tegelikult omavahel läbi said ja polnud seda kooli pinget, mis tihti meie lennu suhted natuke keeruliseks ajas. 

Suvel oli mul see tohtu tööotsingu periood ning lõpuks ma juulis vist ei käinudki üldse tööl ja sain puhata ja niisama olla. Augustis oli aga mul super äge võimalus minna tööle Paksu Margareeta katusele kohvikusse teenindajaks. Mis oli üks parimatest töökohtadest, mis mul olnud. Just selle imelise vaate ja asukoha pärast. Kuna suvel ja ka veel sügise alguses filmiti TV3 uudiseid seal samas katusel, oli mul võimalus näha ka natukene teleilma telgitagustesse. Mitte, et seal nüüd midagi nii saladuslikku oleks olnud, aga oma silm on ikka kuningas ja tore oli veel tööpäeva lõpus uudised ära kuulata, mis kohe peale minu tööpäeva lõppu eetrisse jõudsid. 

Üheks suureks otsuseks ja etapiks oli siis ka ülikooli kandideerimine ja valik, kumba eriala ma õppima lähen. Sellest olen ma ka siin juba kirjutanud. Ning eelmine aasta 2016 lõppes sellega, et ma otsustasin jätta need õpinguid siiski katki. Samuti sain jälle tööle, millest ma rääkisin ka juba oma eelmises postituses. 

Et nüüd lühidalt kokku võtta, oli aasta 2016 väga sündmusterohke, väga mitmed etapid elus said läbi ning algasid uued. Kuid ma usun, et 2017 on palju rohkem minu aasta ja ma suudan teha väga palju selliseid asju, millest ma juba pikalt unistanud olen. Aga sellest, mis plaanid mul selleks aastaks on, kirjutan juba varsti lähemalt.

Neli kuud ülikoolis

Tänaseks on käidud ülikoolis juba neli kuud. Tagasi vaadates tundub see aeg väga pikk, kuid samas on need kuud läinud tohutul kiirusel. Nagu ikka pole mul olnud tahtmist, aega ja mida kõike muud, et siia miskit kirja panna. Seega saan ma peale nelja kuud kirjutada ülikoolist hoopis läbi teise pilgu, kui tegin seda esimesel ja teisel korral.

Kuna vahepeal on nii palju juhtunud ja muutunud, siis on raske kõike seda kuidagi kokku võtta. Üks suurtest muutustest, kuid mitte ka nüüd nii väga eriline on see, et alates eelmise aasta novembrist sain ma poole kohaga tööle. See andis koolis käimise kõrvale hea vahelduse ja hoidis kogu aeg tegevuses. Selle 2 kuu jooksul ma küll ei tundnud, et see kuidagi koolis käimist või õppimist seganud oleks. Pigem, mis õppimise või tööde õigeks ajaks esitamise raskeks tegi, oli huvi puudumine. 

Kuskil peale 1,5 kuud tekkis esimene nö tagasilöök. Erinevad mõtted käisid peast läbi, kas see eriala on ikka õige jne. Selleks ajaks oli juba enam-vähem selge, mida need ained endast kujutavad, tundsin, et asi ei arene minu jaoks enam edasi. Kindlasti oli üks põhjustest see, et ained olid kõik väga üldised ning ka see, et otseseid töid ja asju ei toimunud. Iseseisvat lugemist oli aga see-eest rohkem kui veel. Sellega on nagu ikka, lugeda mulle meeldib, kuid pigem ikka seda, mis ise tahan. Pole kunagi kohustusliku kirjandusega sina peal olnud. Nüüd on kuidagi tekkinud tunne, et võiks lugeda neid raamatuid, mida gümnas lugema pidime. 

Teemast aga mitte kõrvale kalduda, siis peale seda reaalsuse tajumist ja tagasilööki seadsin sammud karjäärinõustaja poole. Olen varemgi gümna jooksul teinud neid erinevaid teste ja asju, kuid see vestlus oli veidike individuaalsem ja ehk aitas mul ennast paremini analüüsida. Kokku käisin vestlemas kahel korral ning kokkuleppeks jäi see, et ma ei otsusta mitte midagi kiiruga. Nii ma ka tegin. 

Läks mööda ka järgmine kuu ja käes oli juba sessi aeg. Eks detsember muidu ka kiire aeg, jõulude ja pühade pärast. Tahaks ikka rohkem aega lähedaste ja perega veeta kui kuskil tööl või koolis kükitada. Üks arvestus ja eksam said siiski kuidagi tehtud ning midagi hullu ei olnudki. Esialgseks eesmärgiks seadsin endale selle, et vähemalt õppeaasta lõpuni vastu peaksin. Kahjuks või õnneks tulid mängu jällegi elu keerdkäigud, mis mind ennegi siin kimbutanud on. Kohe peale jõule jäin haigeks ja vaevlesin kuskil 3-4 päeva kõrge palaviku käes. See aga tähendas automaatselt seda, et ma kaotasin "väärtuslikku" aega, et õppida eksamiteks ja arvestuseks, mis toimuvad kohe jaanuari alguses. Nõrkus ja jõuetus peale haigust andsid mulle mõista, et ma ei pea ennast edasi piinama ja neid eksameid tegema, kui ma tunnen, et see eriala üleüldiselt siiski pole minule. Seega edasi tegutsemiseks saatsin õppenõustajale meili ja sain vastavad juhtnöörid, mida pean selleks tegema, et õpinguid katkestada. 

Ühekorraga langes mu õlgadelt tohutu suur koorem ja ma tundsin ennast kohe palju paremini ja murevabalt. Õnneks on TLU's võimalus jätta eriala pooleli või vahetada seda 1,5 aasta jooksul, täiesti tasuta. Peale seda on juba mingid tingimused. Kuid ma usun, et kui olla juba õppinud midagi 1,5 aastat, siis peaks nagu teadma, kas see on see õige. 

Lugedes enda eelnevaid postitusi ja mõeldes tagasi sellele, mis kriteeriumitega sai see eriala valitud, siis olen enda otsustega hetkel vastuolus. Ma olin õnnelik, et tegu oli väga üldise asjaga, kuna siis mul on aega mõelda, mida ma tegelikult tahan, samas ei jää ma lihtsalt käed rüpes istuma. Mõnes mõttes isegi hea, et mul võttis selle teada saamine aega 3 kuud, mitte 3 aastat. Lõpuks oleksin ikkagi maksnud selle eest oma pingutuste ja kohusetunde hinnaga, mitte sellepärast, et mind oleks miski huvitanud. Leian, et ülikoolis peaks õppima motiveeritud ja suure huviga inimene, kes pühendub antud erialale 110%. See, mida ma tegin need 4 kuud pole sellega isegi võrreldav. 

Sellele vaatamata olen väga suure kogemuse võrra rikkam. Tean, mis ülikooli elu endast kujutab ja kindlasti uuel korral oskaksin paremini toimida ja planeerida.

Seega ma loodan, et see otsus, mis tegelikult ei tulnud väga üleöö, aitab mul jõuda oma uute otsustamistega sinna, kuhu tegelikult jõuda tahan. Hetkel jätkan oma tööd poole kohaga ja tegelen aktiivselt uue eriala otsingutega. Üks mõte mul juba on, mis oli juba alates sellest ajast, kui karjäärinõustaja juures käisin. Kuid nagu ikka tasa ja targu, pigem ei hõiska siin midagi kõvasti välja, enne kui asi kindel.