Teater

  Viimase poole aasta jooksul olen avastanud endas täiesti uue külje. Teater - JAH! Tegelikult kui ma meenutan ja nii palju kui mulle on räägitud, osalesin ma juba lasteaias erinevates näidendites. Kahjuks koolis sellist asja nagu näitering ei olnud ja sinna see "peidetud anne" jäigi. Ma küll ei ütleks, et mul on mingisugune hull näitlemisoskus või et ma tahaks näitlejaks saada. Väiksen ikka mõtlesin, et ma saan kindlasti kas lauljaks, arstiks või näitlejaks. Aga tegelikult hetkel reaalsuses olles näen, et mõnes mõttes on kõik asjad millekski head. 

  Eelmise aasta lõpus lavastasime koolis enda lennuga jõulunäidendi. Võin olla nüüd liiga ego, kuid juba enne seda kui ma midagi teada sain, oli minu eest ära otsustatud, et mina olen see, kes seda nö "juhtima" hakkab. No, mis mul sai selle vastu olla. Ma ei saa aga öelda, et see lihtne oli. Eriti veel enda lennukaaslastega. Pinge oli tohutu ning vaeva pidi nägema. See aga, mis välja tuli oli meie enda jaoks super! Ma olin lihtsalt 150% rahul sellega.

  

  Nagu ma juba maininud olen, siis kirjutada mulle meeldib ning tekstid ja kõik sai valmis kirjutatud. Loomulikult näitlejad ise kujundasid need enda jaoks sobivaks. Kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahan, on see, et mulle meeldis tegutseda, teha proove, jagada ülesandeid ning lõpuks ise osaledes väikeses rollis, tunda seda laval olekut ja ühtset meeskonda. Tegelikult see mõjutas mind veel rohkem ning andis jõudu juurde, et ma ikka edasi kirjutaks. See, kas minust just kunagi lavastaja/näitekirjanik saab, seda ma veel öelda ei oska.

 Ma olen leidnud, ennast viimase kahe aasta jooksul rohkem teatris käimas. Üli oluline on minu jaoks, olla loominguline ning teha midagi, kus on tulemust näha ja tunda. 

M.E

Motivatsioonipuudus?

  Ei oskagi sellele kohe nime anda, mis väga suurt osa meist mõjutama on hakanud. Kas selleks on motivatsioonipuudus, laiskus, stress või mõni muu jama. Selge on see, et on jõuetus ning igasugune produktiivsus on kadunud. Hetkel saab toime tulla vaid enda sundimisega ja lohutamisega, et küll kõik läheb varsti paremaks. Juba kohe varsti on algav kevad ning küll siis tuleb ka see tohutu energia ja rõõm, mida on vaja, et midagi tehtud saaks. Hetkeseis on lihtsalt selline, et mõistus teeb peas väga suure töö, kuid keha oleks nagu kuhugi kinni aheldatud. 

  Ma saan aru, et kõigil on raske. Nii tööl, koolis või kus iganes mujal. See, et osa inimesi elab enda pingeid ning ebaõnnestumisi teiste peal välja, on tegelikult mõneti mõistetav. Tegelikult me ju ei vali, kus või kelle peal me seda teeme, see lihtsalt juhtub ning me ei mõtle sellele. Kindlasti pole lahendus vingumine, virisemine ja nutmine. Kuid osadel aitab, see seda stressi või nimetagem seda kuidas tahes, maandada. Nii, et Sina hea inimene, pead sellest lihtsalt aru saama ning ära kannatama. Rohkem toetust kuluks neile, kes tegelikult abi otsivad. Nii nagu me oleme tegelikult suht ükskõiksed ja külmad eestlased. Kui oleme tujust ära ning mitte nii rõõmsas olekus kui tavaliselt, küsitakse meie käest, mis halvasti ja tee ikka rõõmsam nägu pähe. Hea öelda, raske teha. Ja kui ise rääkima hakkad, mitte vinguma, rõhutan, mitte VINGUMA, siis tehakse sind täiesti maa tasa ning naerdakse välja, sest nendel teistel on ju kõik palju hullem. 

  Saigi vist tänaseks kõik. Üritan ka ise rohkem asjades positiivsust leida ning loota, et kohe ongi kõik jälle hästi. Üritan arvestada rohkem teistega ning neid mitte kohe hukka mõista. 

Järgmise korrani!

M.E

Gümnaasiumist.

  Tahaksin rääkida gümnaasiumist, õppimisest ning haridussüsteemist. Ma arvan, et paljudes asjades, ma ei räägi vaid enda eest. See puudutab nii paljusid. Kas sellest postitusest midagi muutub? Vaevalt, kuid hea oleks teada, kas ka minuga nõustutakse.

  Peale põhikooli lõpetamist on meil noortel (16-17.a) vaja teha üks suur valik. Minu jaoks elu ongi ise üks suur valikute tegemine ning 9.klassi lõpus polnud mul kindlasti raske otsustada, et soovin jätkata oma kodukoha gümnaasiumis õpinguid. Kuid ma tean, et kindlasti paljude jaoks on see murdumispunkt. Nüüd on kohustuslik osa koolist läbi ja mis ikka seal koolis käia. Proovin äkki leian tööd või passin kodus. Milleks? Selleks, et ma juba niigi ju jaksasin 9aastat seal käia? Ei. Tegelikult on rutiin ning teatmatus, see mis paneb osasid sellise valiku ette. Rutiin, esmaspäevast-reedeni koolis käia. Tüdimus, laiskus, ja kõik muu, mis võib ette tulla. Mina õnneks nii ei mõelnud ning siiani ei mõtle. Kuna ma üritan igas asjas leida midagi, mis mind väga huvitaks ja mis tundub tore. Sean endale eesmärke ning väga uhke tunne, kui ma saan nendega hakkama. Samas on ju eesmärgist-eesmärgini ka väga igav elada? Siis mõtlen vastupidiselt, et kunagi ma kohutavalt igatsen seda kooliaega, sõpru, tuttavaid, õpetajaid. Neid olukordi, mis on piinlikud, naljakad, omamoodi. See aitab mul jälle järje peale nii öelda tagasi. 

  Eelmisel õppeaastal kui ma alles 10.klassi läksin, ei kujutanud ma tegelikult ette, mis elu on gümnaasiumis. See kõik tundus niii võõras, samas huvitav ja põnev. Olla viimases kooliastmes ning mõelda, et tegelikult kohe ongi see kõik läbi. Kohe kui puudusid või said mõne mitte positiivse hinde, said õpetajalt küsimuse "Miks sa puudusid" või "Miks sa ei õppinud" asemel hoopis lause "Gümnaasium on vabatahtlik!"

See on kuldlause, kui nii võib öelda. Jah, ma mõistan seda ja küllap mõistsid ka need, kes gümnaasiumi pooleli jätsid, et see on tõepoolest meie enda valik ja vabatahtlik. Aga, kas see tähendab, et me ei tohi enam haiged olla ning vigu teha? Mina tean, et eksimine on inimlik ning enda vigadest õpitaksegi. Kindlasti on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Positiivsed pigem sellised, mis ei ole väga õppetööga seotud. 

  Koolis käimine on küll nende aastate jooksul harjumuseks saanud, kuid õppimine ise, õppetöö ning koolielu on nende aastatega veel hullemaks muutunud. Alustades käitumisega, vägivallaga(kirjutan sellest mõnes teises postituses pikemalt) ning lõpetades õppimisega. Olen kuulnud nii paljusid ütlemas, et haridussüsteem on väga metsas. Kas just haridussüsteem, aga mulle tundub, et see on ka teistes gümnaasiumites, mitte ainult meil. Seega üldine probleem. Me ei õpin nagu kunagi, selle jaoks, et me tahtsime midagi uut teada saada, tahtsime saada targemaks, koguda informatsiooni ning näidata seda. Väga suur osa üritab saada oma positiivse hinde kätte ning tegelikult, ei saanud ta üldse midagi oma teadmistepagasisse. Tunnid on muutunud üksluiseks, igavaks ning väga vähe on neid õpetajaid, kes tõesti oma tööga vaeva näevad ja üritavad selle 45 minutit meie jaoks väga meeldivaks teha. 

Meie jaoks on tähtsad vaid hinded ja koolis kohal olek. Osade jaoks piisab ka ainult kohal käimisest, kuid ma kardan, et nemad sellise koolis käimise stiiliga kaugele ei jõua. 

  Kerge on küsida meie käest, mida meie ise sooviks, et kooli elus muudetakse, et meile meeldiks käia gümnaasiumis ja me õpiks normaalselt ning ei puuduks. Kui me veedame peaaegu 8 tundi päevas ning 40 tundi nädalas koolis õppides ning ärgem unustagem, et ka kodus õpime 2-3 tundi(kes, kui põhjalik on) ja tavaliselt võtame öö arvelt kohustusliku kirjanduse lugemise, siis on mul küsimus, kus me võtame vaba aja??? Ma imetlen ja kiidan neid, kes selle kõigega hakkama saavad ning veel kooli kõrvalt kolme-nelja muu asjaga tegelevad. Motivatsioon on see, mis piirab meid. Kui seda pole, siis on väga raske millegagi toime tulla. 

  Ühe tüüpilise näite koolipäevast võin tuua. Esimene tund on veel nö "ärkamis aeg" ehk sa pole veel täiesti üles veel ärganud, jube uni on. Teine tund on juba enamvähem. Kolmadaks tunniks on kõht jube tühjaks läinud. Neljadas tunnis on juba rohkem energiat. Viiendas tunnis kõik palvetavad ja vaatavad kella, millal juba sööma tohib minna. Peale söögivahetundi ja kuuendas tunnis on kõht täis, ning siis tuleb jälle uni, kui on mõni väga igav tund, siis on oht magama jääda. Seitsmes ja kaheksas tund tuleb lihtsalt suure pingutusega üle elada, et lõpuks koju õppima jälle minna. 

  On ju vahva? Ma kindlasti paisutasin nüüd osasid asju võibolla üle, kuid sellise suurema ülevaate andsin kindlasti. Lapsevanemad ärge pahandage, kui teie laps tuleb koolist ja ei taha kuulda küsimust "Kuidas läks?" Sest tegelikult, läheb kogu aeg ühtemoodi ja eks me kogume ennast ja räägime, kui õige aeg. Minul endal läheb tükk aega, kui ma suudan lülitada kooli lainelt kodusele. Saage meist ka aru, et nädalavahetused ning puhkepäevad on need, mida me tõesti vajame. Mis siis, et ka siis on meil vaja kooli asjadega tegeleda. Ja kui te ütlete, et mis moodi siis teised hakkama saavad, siis tegelikult ei saagi. Me oleme kõik üleväsinud, närvilised ning pahurad, sest me ei saa puhata nii palju kui vaja. 

  Positiivseks lõpetuseks ütlen aga et tasuta gümnaasium on meie jaoks hetkel parim lahendus. Kui me juba praegu sellest aru ei saa, siis kindlasti aastate pärast täname ennast ning vanemaid, kes meile ikka ja jälle ütlesid, et kannata veel need paar aastat ära. Kindlasti on ka nendel lihtsam, kes enda jaoks leiavad ühed või teised huvitavamad ained, kui tahad aga kõike osata ja teada, siis läheb asi keeruliseks.

M.E