Tõesti peab rõhutama siinkohal, et otsisin tööd suveks juba kaua, st. märtsist. Kokku käisin väga paljudel töövestlustel ning proovipäevadel/tutvumas. Oli neid, mis ise kahjuks välistama pidin ning ka neid, kes mind välistasid. Kuid põhiline oli see, et ma ei kaotanud kordagi lootust ja otsisin edasi, kuni leidsin. Ideaalsel ajal, väga sobivas kohas. Kõik oli uskumatu. Teadsin, et õppimist on palju, kuid ma ei kartnud kordagi ja olin selleks valmis.
Esimesed päevad sujusid väga normaalselt ja positiivselt. Hõiskasin kõigile tuttavatele ja sõpradele, et sain ka lõpuks tööle. Ei teagi, kas tegin seda võibolla liiga vara. "Ära hõiska enne õhtut", oleks täpne vanasõna sellele situatsioonile. Niisiis, hakkasidki tekkima esimesed "valukohad" ja puudused, mis mind esialgu vaid häirisid. Olin kindel, et see alguse asi ja saan ikka hakkama, vaja harjuda ja sisse elada. Kahjuks nii see aga ei lõppenud. Pidin erakorraliselt enda väga värske töösuhte üles ütlema ning selle võimaluse enda jaoks maha matma.
Esialgu olin endas ääretult pettunud ning tundsin, kuidas mu soov tööd teha kadus täielikult. Olin sinnani jõudmiseks väga palju vaeva näinud, kuid asjata. Eks hetkeemotsioon on alati kõige tugevam. Nüüd mitu päeva hiljem, kui olen asja üle järele mõelnud, siis olen jõudnud arvamusele, et ju siis nii pidigi minema. Tegin enda jaoks täpselt sellise otsuse nagu ise õigeks pidasin ning olen sellega rahul.
Eks ikka vahepeal keerleb peas palju küsimusi, miks see just nüüd juhtus ja mida ma ise valesti tegin? Ma usun, et ajajooksul saan ka nendele küsimustele vastused. Midagi halba on alati millekski hea ning vastupidi. Kindlasti ei ole see elus esimene ja viimane kord, kus peab pettuma. Võtan seda kui õppetundi, et edasipidi olla veelgi tugevam, jääda kindlaks oma põhimõtetele ja seisukohtadele ning liikuda edasi sinna, kuhu ma kunagi jõuda soovin.
M.E
