Alustuseks oleks hea rääkida lihtsalt sellest, mis moodi ma avastasin ennast kirjutamas. Ütleks ka kohe ära selle, et kõik mida ma kirjutan on MINU arvamus ja nägemus, mis moodi miski olema või toimima peaks.
Tegelikult teadmine sellest miks ja kellele ma midagi kirjutan, ei tulegi üleöö. Kui mõtlema hakata, siis meeldis mulle juba väiksena erinevaid välja mõeldud lugusid kirjutada. Nii öelda tõsisemaks läks see alles põhikoolis. Erinevad esseed, kirjandid ja arutlused. Mulle lihtsalt meeldis neid kirjutada. Aru sain sellest alles eelmisel aastal, et lugude välja mõtlemine ning "filosoofiliste" tekstide kirjutamine on see, mis mulle meeldib. Ühest koolis kirjutatud välja mõeldud jutust sai alguse "raamat". Ei tahaks sellele üldse veel sellist nime anda, kuna asi on väga algne ning pooleli.
Nagu juba mainisin kirjutan elust enesest. Ühesõnaga KÕIGEST. Kõik lood ja välja mõeldud tegelased, tulevad ümbritsevast. Mis meid kõiki ümbritseb, mida me tunneme, näeme ja kogeme. Kindlasti paneb autor alati ka teostesse oma tundeid ja mõtteid. Ma pigem keskendun üleüldisele ning analüüsin ja jälgin inimesi, kuidas keegi teatud olukorras hakkama saab. Millised on ühe või teise inimese tunded, näoilmed, kehahoiak. Üritan näha seda, mida keegi mõtleb. See kõik on minu jaoks mingit moodi väga oluline ning aitab mul inimesi paremini mõista ning nendest aru saada. Väga palju on ka neid kinniseid inimesi, kellest jällegi nii hästi aru ei saa.
Minu jaoks on ka kirjutamise juures hästi oluline see, et ma ei saa kirjutada siis kui ma tahan. Sellega mõtlen seda, et ma ei saa kirjutada käsu peale või endale plaani seada, millal ma täpselt nüüd maha istun ja kirjutama hakkan. Koolis on ka sellist omadust vaja ning siis läheb natuke aega ja saan ka sellega hakkama. Tavaliselt on ikka nii, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kui ma aga enda jaoks kirjutan siis ikka nii, et BOOM ja nüüd, kohe, muidu läheb kõik meelest ja see pole ka tore.
See on huvitav, et mul nagu ka kõigil teistel inimestel on kõikide erinevate asjade kohta nii palju eriarvamusi. Kuigi ma olen suhteliselt otsekohene inimene, siis päris alati ma ikka kõike inimestele otse välja ei ütle. Tore on enda jaoks analüüsida seda ja salaja naerda, kui tobe või imelik see või teine asi minu jaoks on. Siis pean jälle mõistusele tulema ja lohutama ennast sellega, et kõik on omamoodi ja kõigil meil on omad kiiksud ja veidrused, mis võibolla paljudele ei meeldi.
Kirjutamine on midagi sellist, mis aitab minul isiklikult asjades selgusele jõuda. Erinevates meeleoludes kirjutatud tekstid ning kui neid paar päeva, nädal või isegi aasta hiljem lugeda, siis ajab teinekord ennastki naerma, et miks ma tookord nii või naa kirjutasin. Positiivseid külgi on sel veelgi. Muusikud, luuletajad ning kõik, kes tegelevad loomisega ja loominguga, väljendavad end millegi kaudu. Tihti ei saagi asjadest otse rääkida ning mulle meeldib anda elu uutele tegelastele või lihtsalt võtta tühi leht ning panna kirja kõik see, mis tundub õige või vale. Inimesed mõistavad vahel keerulisemaid asju paremini ning selliseid, mis on neile teisel viisil ette mängitud.
Sai nüüd palju mõtteid ja asju kirja ning osad läksid ka kindlasti kaduma nagu ikka. Kohe kui jälle midagi kirjutada, siis teen seda.
M.E
Nagu juba mainisin kirjutan elust enesest. Ühesõnaga KÕIGEST. Kõik lood ja välja mõeldud tegelased, tulevad ümbritsevast. Mis meid kõiki ümbritseb, mida me tunneme, näeme ja kogeme. Kindlasti paneb autor alati ka teostesse oma tundeid ja mõtteid. Ma pigem keskendun üleüldisele ning analüüsin ja jälgin inimesi, kuidas keegi teatud olukorras hakkama saab. Millised on ühe või teise inimese tunded, näoilmed, kehahoiak. Üritan näha seda, mida keegi mõtleb. See kõik on minu jaoks mingit moodi väga oluline ning aitab mul inimesi paremini mõista ning nendest aru saada. Väga palju on ka neid kinniseid inimesi, kellest jällegi nii hästi aru ei saa.
Minu jaoks on ka kirjutamise juures hästi oluline see, et ma ei saa kirjutada siis kui ma tahan. Sellega mõtlen seda, et ma ei saa kirjutada käsu peale või endale plaani seada, millal ma täpselt nüüd maha istun ja kirjutama hakkan. Koolis on ka sellist omadust vaja ning siis läheb natuke aega ja saan ka sellega hakkama. Tavaliselt on ikka nii, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kui ma aga enda jaoks kirjutan siis ikka nii, et BOOM ja nüüd, kohe, muidu läheb kõik meelest ja see pole ka tore.
See on huvitav, et mul nagu ka kõigil teistel inimestel on kõikide erinevate asjade kohta nii palju eriarvamusi. Kuigi ma olen suhteliselt otsekohene inimene, siis päris alati ma ikka kõike inimestele otse välja ei ütle. Tore on enda jaoks analüüsida seda ja salaja naerda, kui tobe või imelik see või teine asi minu jaoks on. Siis pean jälle mõistusele tulema ja lohutama ennast sellega, et kõik on omamoodi ja kõigil meil on omad kiiksud ja veidrused, mis võibolla paljudele ei meeldi.
Kirjutamine on midagi sellist, mis aitab minul isiklikult asjades selgusele jõuda. Erinevates meeleoludes kirjutatud tekstid ning kui neid paar päeva, nädal või isegi aasta hiljem lugeda, siis ajab teinekord ennastki naerma, et miks ma tookord nii või naa kirjutasin. Positiivseid külgi on sel veelgi. Muusikud, luuletajad ning kõik, kes tegelevad loomisega ja loominguga, väljendavad end millegi kaudu. Tihti ei saagi asjadest otse rääkida ning mulle meeldib anda elu uutele tegelastele või lihtsalt võtta tühi leht ning panna kirja kõik see, mis tundub õige või vale. Inimesed mõistavad vahel keerulisemaid asju paremini ning selliseid, mis on neile teisel viisil ette mängitud.
Sai nüüd palju mõtteid ja asju kirja ning osad läksid ka kindlasti kaduma nagu ikka. Kohe kui jälle midagi kirjutada, siis teen seda.
M.E
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar