Kõige põnevam päev aga oli minu jaoks reedel (03.02), sest ma läksin päevaks Tallinnasse. Põhimõtteliselt oleks saanud võtta ühe asendus telefoni ka kaasa, aga kuna see minu SIM-kaarti millegi pärast ei tuvastanud, oli minu ainus abivahend käekell. Tõesti sellest oli palju abi, et ajataju täitsa ära ei kaoks.
Alguses oli see mõte üsna hirmutav, olla terve päeva levist väljas. Asi polnudki võibolla nii väga internetis kui selles, et ma ei saa ka helistada ja keegi ei saa mind kätte kui vaja. Õnneks mõtlesin juba õhtul mitu sammu ette ja võtsin rongi raamatu kaasa, et terve sõidu aja ainult aknast välja ei peaks passima. Kokkuvõttes jõudsin päris mitu peatükki ära lugeda ja sõit läks poole kiiremini kui muidu. Kuna linna läksin töö pärast, siis polnud ka seal probleemi, et vahepeal ei saanud nutikat näppida. Aega lihtsalt polnud selleks. Ühe korra sain aga sõbranna käest ka telefoni laenata, et helistada. Bussi oli hästi naljakas oodata. Reaalselt kõik natuke nooremad ja natuke vanemad kui mina, olid oma nutikates, kui mina samal ajal paaniliselt oma käekella jälgisin, et millal see buss ükskord tuleb. Bussisõit oli üsna tavaline, kuna olin päevast juba niigi väsinud. Ainuke jama mis oli, tekkis sellest, et me ei osanud empsiga kumbki nii mitut sammu ette mõelda. Ja sellepärast pidin ma kuskil 15+ minutit õues ootama, millal ta töö lõpetab, et saaksime koos koju minna. See oli üsna suur piin, kuna õues oli ka üsna külm, kuid õnneks üle elatav.
Üldiselt see päev täitsa meeldis mulle ja oli omamoodi huvitav. Panin tähele neid väikseid asju, mida võibolla alati ei märka. Sest praegu on kahjuks ikka nii, et igal vabal hetkel vaatame oma telefone. Aga eks see ole igaühe enda teha, kui palju seal oma aega veeta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar