Aeg

Paratamatult on kätte jõudnud järgmine aasta ning viimasest kirjutamisest on möödas väga palju aega. Kindel on see, et enam ei otsi ma vabandusi, miks ma vahepeal kirjutanud pole. Ju polnud lihtsalt parasjagu õige aeg. 

Arvan, et kirjutama peaks siiski mingi emotsiooni pealt, siis on hiljem hea lugeda ja näha ka tavaliste sõnade taga mingit mõtet ja lugu, mida meenutada. Tegelikult kirjutangi ju vaid endale, et öeldut uuesti üle analüüsida.

Tulin siia mõttega, et kirjutada oma mõtetest ja tunnetest seoses viimase aastaga. Väga palju on minu elus juhtunud ja muutunud. Kõige rohkem mina ise. Väga palju unistusi on teoks saanud, kuid väga palju on veel täitmata. Peaaegu täpselt aasta tagasi leidsin enda teise poole, kaaslase, sõbra ja suure armastuse. Pool aastat tagasi jätsin oma senise elu Eestis ning kolisin Norra. See otsus ei sündinud üleöö ning ei olnud minu jaoks kerge. Sel hetkel tundsin, et vajan enda ellu kõike uut, mida polnud veel näinud ega kogenud. Hetkel seda siin kirjutades, tean, et seda uut ma ka sain. Kas aga sellisel moel nagu olin lootnud ja unistanud, kindlasti mitte. Nüüd saan vaid edasi tuleviku suunas vaadata ja võtta seda kui järgmist õppetundi oma elus. 

Selle aja jooksul on väga palju mõtteid minust läbi käinud. Alati jõuan ma oma mõtete ja plaanidega ühte punkti. Mul on alati olnud elus eesmärk kuhugi jõuda. Mulle meeldib tohutult planeerida ja organiseerida. Samas tuleb ette ka selliseid olukordi, kus ma lasen asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda. Ja ma ei usu, et see minust halvema inimese teeb. Ikka veel olen ma elus selles punktis, kus ma otsin ja tahan midagi leida. Alati on midagi veel puudu, mille nimel püüelda. Kuid kui vahepeal olla kõigest tavapärasest eemal ja astuda sellelt otsimise-leidmise karussellilt maha, siis vaatad kõike hoopis teise pilguga. Kõik, mis varem tundus loomulik, tavaline ja harjumuspärane on omandanud nüüd hoopis teise tähenduse. Olen lihtsalt aru saanud kui paljud väikesed asjad minu jaoks olulised on. Sellised asjad, mis on minu jaoks alati olemas ja mida pole vaja mul ikka ja jälle otsida.

Üks suur eesmärk, mis on olnud mul pikka aega, on leida see enda õige asi, mida teha. See, et ma uuesti kooli tahan minna, on mul teada olnud alates sellest ajast kui ma ülikooli astusin ja selle tee pooleli jätsin. Jah, esialgu oli see väga keeruline ja raske, sest ma nii väga tahtsin õppida ning poleks kunagi arvanud, et pooleli jätan. Tänaseks tean, et ma tahan siiani õppida, kuid mul ei ole mõtet õppida õppimise pärast. Nüüdseks on juba 2 aastat möödas sellest, kui ma hakkasin gümnaasiumit lõpetama. Kuigi ma ikka veel tunnen, et see oleks olnud nagu eile. Sellele mõeldes saan aru, kui kiirelt aeg läheb ja kuidas ma lihtsalt oleks nagu seisma jäänud. Olen vahepeal uuesti jälle sirvinud erialasid ning kaalunud erinevaid variante ning ikka jõudnud ringiga sinna, mida ma olen kuskil sisimas alati teadnud. Nüüd on mul endal vaja selgeks teha, kas ma olen surunud need unistused-mõtted sellest erialast teadlikult alla või on see mingi selline hirm, mis ei lase mul teha seda, mida ma tegelikult teha tahaksin. Võibolla pole ma endas siiski 100% kindel ning kui ma kahtlen, siis ei julgegi seda sammu astuda, sest kardan jälle kukkuda. Sellepärast pole ma endale selles suhtes piiranguid seadnud ning ennast fakti ette pannud, et nüüd sellel aastal kindlalt ma kuhugi sisse pean astuma. Võtan endale veel pisut aega ning sean väiksemaid eesmärke, et endas kindlustunne uuesti üles leida. 

Usun, et vahepeal on vajalik lihtsalt olemine ja elul minna lasta nii nagu ta läheb, kuid kontrolli ei tohi kaotada. Ei tohi ära unustada unistamist ja väikeste eesmärkide seadmist, mis aitavad jõuda sinna, kuhu oleme tahtnud.