Motivatsioonipuudus?

  Ei oskagi sellele kohe nime anda, mis väga suurt osa meist mõjutama on hakanud. Kas selleks on motivatsioonipuudus, laiskus, stress või mõni muu jama. Selge on see, et on jõuetus ning igasugune produktiivsus on kadunud. Hetkel saab toime tulla vaid enda sundimisega ja lohutamisega, et küll kõik läheb varsti paremaks. Juba kohe varsti on algav kevad ning küll siis tuleb ka see tohutu energia ja rõõm, mida on vaja, et midagi tehtud saaks. Hetkeseis on lihtsalt selline, et mõistus teeb peas väga suure töö, kuid keha oleks nagu kuhugi kinni aheldatud. 

  Ma saan aru, et kõigil on raske. Nii tööl, koolis või kus iganes mujal. See, et osa inimesi elab enda pingeid ning ebaõnnestumisi teiste peal välja, on tegelikult mõneti mõistetav. Tegelikult me ju ei vali, kus või kelle peal me seda teeme, see lihtsalt juhtub ning me ei mõtle sellele. Kindlasti pole lahendus vingumine, virisemine ja nutmine. Kuid osadel aitab, see seda stressi või nimetagem seda kuidas tahes, maandada. Nii, et Sina hea inimene, pead sellest lihtsalt aru saama ning ära kannatama. Rohkem toetust kuluks neile, kes tegelikult abi otsivad. Nii nagu me oleme tegelikult suht ükskõiksed ja külmad eestlased. Kui oleme tujust ära ning mitte nii rõõmsas olekus kui tavaliselt, küsitakse meie käest, mis halvasti ja tee ikka rõõmsam nägu pähe. Hea öelda, raske teha. Ja kui ise rääkima hakkad, mitte vinguma, rõhutan, mitte VINGUMA, siis tehakse sind täiesti maa tasa ning naerdakse välja, sest nendel teistel on ju kõik palju hullem. 

  Saigi vist tänaseks kõik. Üritan ka ise rohkem asjades positiivsust leida ning loota, et kohe ongi kõik jälle hästi. Üritan arvestada rohkem teistega ning neid mitte kohe hukka mõista. 

Järgmise korrani!

M.E