Peale põhikooli lõpetamist on meil noortel (16-17.a) vaja teha üks suur valik. Minu jaoks elu ongi ise üks suur valikute tegemine ning 9.klassi lõpus polnud mul kindlasti raske otsustada, et soovin jätkata oma kodukoha gümnaasiumis õpinguid. Kuid ma tean, et kindlasti paljude jaoks on see murdumispunkt. Nüüd on kohustuslik osa koolist läbi ja mis ikka seal koolis käia. Proovin äkki leian tööd või passin kodus. Milleks? Selleks, et ma juba niigi ju jaksasin 9aastat seal käia? Ei. Tegelikult on rutiin ning teatmatus, see mis paneb osasid sellise valiku ette. Rutiin, esmaspäevast-reedeni koolis käia. Tüdimus, laiskus, ja kõik muu, mis võib ette tulla. Mina õnneks nii ei mõelnud ning siiani ei mõtle. Kuna ma üritan igas asjas leida midagi, mis mind väga huvitaks ja mis tundub tore. Sean endale eesmärke ning väga uhke tunne, kui ma saan nendega hakkama. Samas on ju eesmärgist-eesmärgini ka väga igav elada? Siis mõtlen vastupidiselt, et kunagi ma kohutavalt igatsen seda kooliaega, sõpru, tuttavaid, õpetajaid. Neid olukordi, mis on piinlikud, naljakad, omamoodi. See aitab mul jälle järje peale nii öelda tagasi.
Eelmisel õppeaastal kui ma alles 10.klassi läksin, ei kujutanud ma tegelikult ette, mis elu on gümnaasiumis. See kõik tundus niii võõras, samas huvitav ja põnev. Olla viimases kooliastmes ning mõelda, et tegelikult kohe ongi see kõik läbi. Kohe kui puudusid või said mõne mitte positiivse hinde, said õpetajalt küsimuse "Miks sa puudusid" või "Miks sa ei õppinud" asemel hoopis lause "Gümnaasium on vabatahtlik!"
See on kuldlause, kui nii võib öelda. Jah, ma mõistan seda ja küllap mõistsid ka need, kes gümnaasiumi pooleli jätsid, et see on tõepoolest meie enda valik ja vabatahtlik. Aga, kas see tähendab, et me ei tohi enam haiged olla ning vigu teha? Mina tean, et eksimine on inimlik ning enda vigadest õpitaksegi. Kindlasti on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Positiivsed pigem sellised, mis ei ole väga õppetööga seotud.
Koolis käimine on küll nende aastate jooksul harjumuseks saanud, kuid õppimine ise, õppetöö ning koolielu on nende aastatega veel hullemaks muutunud. Alustades käitumisega, vägivallaga(kirjutan sellest mõnes teises postituses pikemalt) ning lõpetades õppimisega. Olen kuulnud nii paljusid ütlemas, et haridussüsteem on väga metsas. Kas just haridussüsteem, aga mulle tundub, et see on ka teistes gümnaasiumites, mitte ainult meil. Seega üldine probleem. Me ei õpin nagu kunagi, selle jaoks, et me tahtsime midagi uut teada saada, tahtsime saada targemaks, koguda informatsiooni ning näidata seda. Väga suur osa üritab saada oma positiivse hinde kätte ning tegelikult, ei saanud ta üldse midagi oma teadmistepagasisse. Tunnid on muutunud üksluiseks, igavaks ning väga vähe on neid õpetajaid, kes tõesti oma tööga vaeva näevad ja üritavad selle 45 minutit meie jaoks väga meeldivaks teha.
Meie jaoks on tähtsad vaid hinded ja koolis kohal olek. Osade jaoks piisab ka ainult kohal käimisest, kuid ma kardan, et nemad sellise koolis käimise stiiliga kaugele ei jõua.
Kerge on küsida meie käest, mida meie ise sooviks, et kooli elus muudetakse, et meile meeldiks käia gümnaasiumis ja me õpiks normaalselt ning ei puuduks. Kui me veedame peaaegu 8 tundi päevas ning 40 tundi nädalas koolis õppides ning ärgem unustagem, et ka kodus õpime 2-3 tundi(kes, kui põhjalik on) ja tavaliselt võtame öö arvelt kohustusliku kirjanduse lugemise, siis on mul küsimus, kus me võtame vaba aja??? Ma imetlen ja kiidan neid, kes selle kõigega hakkama saavad ning veel kooli kõrvalt kolme-nelja muu asjaga tegelevad. Motivatsioon on see, mis piirab meid. Kui seda pole, siis on väga raske millegagi toime tulla.
Ühe tüüpilise näite koolipäevast võin tuua. Esimene tund on veel nö "ärkamis aeg" ehk sa pole veel täiesti üles veel ärganud, jube uni on. Teine tund on juba enamvähem. Kolmadaks tunniks on kõht jube tühjaks läinud. Neljadas tunnis on juba rohkem energiat. Viiendas tunnis kõik palvetavad ja vaatavad kella, millal juba sööma tohib minna. Peale söögivahetundi ja kuuendas tunnis on kõht täis, ning siis tuleb jälle uni, kui on mõni väga igav tund, siis on oht magama jääda. Seitsmes ja kaheksas tund tuleb lihtsalt suure pingutusega üle elada, et lõpuks koju õppima jälle minna.
On ju vahva? Ma kindlasti paisutasin nüüd osasid asju võibolla üle, kuid sellise suurema ülevaate andsin kindlasti. Lapsevanemad ärge pahandage, kui teie laps tuleb koolist ja ei taha kuulda küsimust "Kuidas läks?" Sest tegelikult, läheb kogu aeg ühtemoodi ja eks me kogume ennast ja räägime, kui õige aeg. Minul endal läheb tükk aega, kui ma suudan lülitada kooli lainelt kodusele. Saage meist ka aru, et nädalavahetused ning puhkepäevad on need, mida me tõesti vajame. Mis siis, et ka siis on meil vaja kooli asjadega tegeleda. Ja kui te ütlete, et mis moodi siis teised hakkama saavad, siis tegelikult ei saagi. Me oleme kõik üleväsinud, närvilised ning pahurad, sest me ei saa puhata nii palju kui vaja.
Positiivseks lõpetuseks ütlen aga et tasuta gümnaasium on meie jaoks hetkel parim lahendus. Kui me juba praegu sellest aru ei saa, siis kindlasti aastate pärast täname ennast ning vanemaid, kes meile ikka ja jälle ütlesid, et kannata veel need paar aastat ära. Kindlasti on ka nendel lihtsam, kes enda jaoks leiavad ühed või teised huvitavamad ained, kui tahad aga kõike osata ja teada, siis läheb asi keeruliseks.
M.E
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar