10.01.17

Neli kuud ülikoolis

Tänaseks on käidud ülikoolis juba neli kuud. Tagasi vaadates tundub see aeg väga pikk, kuid samas on need kuud läinud tohutul kiirusel. Nagu ikka pole mul olnud tahtmist, aega ja mida kõike muud, et siia miskit kirja panna. Seega saan ma peale nelja kuud kirjutada ülikoolist hoopis läbi teise pilgu, kui tegin seda esimesel ja teisel korral.

Kuna vahepeal on nii palju juhtunud ja muutunud, siis on raske kõike seda kuidagi kokku võtta. Üks suurtest muutustest, kuid mitte ka nüüd nii väga eriline on see, et alates eelmise aasta novembrist sain ma poole kohaga tööle. See andis koolis käimise kõrvale hea vahelduse ja hoidis kogu aeg tegevuses. Selle 2 kuu jooksul ma küll ei tundnud, et see kuidagi koolis käimist või õppimist seganud oleks. Pigem, mis õppimise või tööde õigeks ajaks esitamise raskeks tegi, oli huvi puudumine. 

Kuskil peale 1,5 kuud tekkis esimene nö tagasilöök. Erinevad mõtted käisid peast läbi, kas see eriala on ikka õige jne. Selleks ajaks oli juba enam-vähem selge, mida need ained endast kujutavad, tundsin, et asi ei arene minu jaoks enam edasi. Kindlasti oli üks põhjustest see, et ained olid kõik väga üldised ning ka see, et otseseid töid ja asju ei toimunud. Iseseisvat lugemist oli aga see-eest rohkem kui veel. Sellega on nagu ikka, lugeda mulle meeldib, kuid pigem ikka seda, mis ise tahan. Pole kunagi kohustusliku kirjandusega sina peal olnud. Nüüd on kuidagi tekkinud tunne, et võiks lugeda neid raamatuid, mida gümnas lugema pidime. 

Teemast aga mitte kõrvale kalduda, siis peale seda reaalsuse tajumist ja tagasilööki seadsin sammud karjäärinõustaja poole. Olen varemgi gümna jooksul teinud neid erinevaid teste ja asju, kuid see vestlus oli veidike individuaalsem ja ehk aitas mul ennast paremini analüüsida. Kokku käisin vestlemas kahel korral ning kokkuleppeks jäi see, et ma ei otsusta mitte midagi kiiruga. Nii ma ka tegin. 

Läks mööda ka järgmine kuu ja käes oli juba sessi aeg. Eks detsember muidu ka kiire aeg, jõulude ja pühade pärast. Tahaks ikka rohkem aega lähedaste ja perega veeta kui kuskil tööl või koolis kükitada. Üks arvestus ja eksam said siiski kuidagi tehtud ning midagi hullu ei olnudki. Esialgseks eesmärgiks seadsin endale selle, et vähemalt õppeaasta lõpuni vastu peaksin. Kahjuks või õnneks tulid mängu jällegi elu keerdkäigud, mis mind ennegi siin kimbutanud on. Kohe peale jõule jäin haigeks ja vaevlesin kuskil 3-4 päeva kõrge palaviku käes. See aga tähendas automaatselt seda, et ma kaotasin "väärtuslikku" aega, et õppida eksamiteks ja arvestuseks, mis toimuvad kohe jaanuari alguses. Nõrkus ja jõuetus peale haigust andsid mulle mõista, et ma ei pea ennast edasi piinama ja neid eksameid tegema, kui ma tunnen, et see eriala üleüldiselt siiski pole minule. Seega edasi tegutsemiseks saatsin õppenõustajale meili ja sain vastavad juhtnöörid, mida pean selleks tegema, et õpinguid katkestada. 

Ühekorraga langes mu õlgadelt tohutu suur koorem ja ma tundsin ennast kohe palju paremini ja murevabalt. Õnneks on TLU's võimalus jätta eriala pooleli või vahetada seda 1,5 aasta jooksul, täiesti tasuta. Peale seda on juba mingid tingimused. Kuid ma usun, et kui olla juba õppinud midagi 1,5 aastat, siis peaks nagu teadma, kas see on see õige. 

Lugedes enda eelnevaid postitusi ja mõeldes tagasi sellele, mis kriteeriumitega sai see eriala valitud, siis olen enda otsustega hetkel vastuolus. Ma olin õnnelik, et tegu oli väga üldise asjaga, kuna siis mul on aega mõelda, mida ma tegelikult tahan, samas ei jää ma lihtsalt käed rüpes istuma. Mõnes mõttes isegi hea, et mul võttis selle teada saamine aega 3 kuud, mitte 3 aastat. Lõpuks oleksin ikkagi maksnud selle eest oma pingutuste ja kohusetunde hinnaga, mitte sellepärast, et mind oleks miski huvitanud. Leian, et ülikoolis peaks õppima motiveeritud ja suure huviga inimene, kes pühendub antud erialale 110%. See, mida ma tegin need 4 kuud pole sellega isegi võrreldav. 

Sellele vaatamata olen väga suure kogemuse võrra rikkam. Tean, mis ülikooli elu endast kujutab ja kindlasti uuel korral oskaksin paremini toimida ja planeerida.

Seega ma loodan, et see otsus, mis tegelikult ei tulnud väga üleöö, aitab mul jõuda oma uute otsustamistega sinna, kuhu tegelikult jõuda tahan. Hetkel jätkan oma tööd poole kohaga ja tegelen aktiivselt uue eriala otsingutega. Üks mõte mul juba on, mis oli juba alates sellest ajast, kui karjäärinõustaja juures käisin. Kuid nagu ikka tasa ja targu, pigem ei hõiska siin midagi kõvasti välja, enne kui asi kindel. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar